Thank you. Thank you very much, everybody. (Applause.) Wow. Thank you very, very much.
Vice President Vance, Speaker Johnson, Senator Thune, Chief Justice Roberts, justices of the Supreme Court of the United States, President Clinton, President Bush, President Obama, President Biden, Vice President Harris, and my fellow citizens, the golden age of America begins right now. (Applause.)
From this day forward, our country will flourish and be respected again all over the world. We will be the envy of every nation, and we will not allow ourselves to be taken advantage of any longer. During every single day of the Trump administration, I will, very simply, put America first. (Applause.)
Our sovereignty will be reclaimed. Our safety will be restored. The scales of justice will be rebalanced. The vicious, violent, and unfair weaponization of the Justice Department and our government will end. (Applause.)
And our top priority will be to create a nation that is proud, prosperous, and free. (Applause.)
America will soon be greater, stronger, and far more exceptional than ever before. (Applause.)
I return to the presidency confident and optimistic that we are at the start of a thrilling new era of national success. A tide of change is sweeping the country, sunlight is pouring over the entire world, and America has the chance to seize this opportunity like never before.
But first, we must be honest about the challenges we face. While they are plentiful, they will be annihilated by this great momentum that the world is now witnessing in the United States of America.
As we gather today, our government confronts a crisis of trust. For many years, a radical and corrupt establishment has extracted power and wealth from our citizens while the pillars of our society lay broken and seemingly in complete disrepair.
We now have a government that cannot manage even a simple crisis at home while, at the same time, stumbling into a continuing catalogue of catastrophic events abroad.
It fails to protect our magnificent, law-abiding American citizens but provides sanctuary and protection for dangerous criminals, many from prisons and mental institutions, that have illegally entered our country from all over the world.
We have a government that has given unlimited funding to the defense of foreign borders but refuses to defend American borders or, more importantly, its own people.
Our country can no longer deliver basic services in times of emergency, as recently shown by the wonderful people of North Carolina — who have been treated so badly — (applause) — and other states who are still suffering from a hurricane that took place many months ago or, more recently, Los Angeles, where we are watching fires still tragically burn from weeks ago without even a token of defense. They’re raging through the houses and communities, even affecting some of the wealthiest and most powerful individuals in our country — some of whom are sitting here right now. They don’t have a home any longer. That’s interesting. But we can’t let this happen. Everyone is unable to do anything about it. That’s going to change.
We have a public health system that does not deliver in times of disaster, yet more money is spent on it than any country anywhere in the world.
My recent election is a mandate to completely and totally reverse a horrible betrayal and all of these many betrayals that have taken place and to give the people back their faith, their wealth, their democracy, and, indeed, their freedom. From this moment on, America’s decline is over. (Applause.)
Our liberties and our nation’s glorious destiny will no longer be denied. And we will immediately restore the integrity, competency, and loyalty of America’s government.
Over the past eight years, I have been tested and challenged more than any president in our 250-year history, and I’ve learned a lot along the way.
Maailm, Euroopa ja Eesti Euroopas on taas jõudnud suurte muutuste lävele. Ja kohati selle läve ka ületanud. Maailm muutub palju, muutub kiiresti ja on meie teha, kas paremaks.
21. sajandi elu ei kulge Eestile nii rahulikel teedel, nagu arvame end viimasest paarist aastakümnest mäletavat. Ometi ei tasu minevikku tagasi tahta. Seda enam, et ega me teda tagasi saa.
Tänaseks on juba lugematuid kordi tunnistatud, et Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ei toonud enesega kaasa ajaloo head lõppu. Vaba ühiskond ei saavutanud koos inimeste vaimse ja ainelise heaolu üldise kasvuga kõikjal lõplikku võitu. Mõelgem kasvõi meie saatusekaaslastest riikide peale.
Juhtus hoopis see, et maailma jõujooned hakkasid nihkuma, põhjustades ühtaegu nii head kui halba. Näiteks rahvaste rännet, keskklassi õhenemist, üleilmastumist.
Aga need nihked tõid kaasa ka tehnoloogia arengu, mis teeb unistused võimalikuks. Kui seda arengut õigesti kasutada, muutub ka inimese elu tulevikus paremaks.
Ajaloo kulgemises midagi ette määratut ega paratamatut pole. Järelikult on see täis võimalusi. Ka Eestile.
Tõsi, suur, ehk isegi murranguline aeg ja suured teod vajavad inimesi, kes tahavad, oskavad ja julgevad võtta vastutust.
Teades, et aitäh öeldakse tagantjärele. Kui üldse.
Head sõbrad.
Viimase aasta vältel oleme ilmselt kõik tajunud Eestis uusi muresid, uusi hirme ja kasvavaid pingeid. Selle kõige alla on kirjutatud meie põhiküsimused:
Mis saab meist?
Mis saab Eestist?
Mis saab Euroopast?
Eesti muret võimendab kartus, et viimasel veerandsajandil taastatu ja uuesti loodu võib jälle kaduda. Meil on alati mure oma püsimajäämise pärast. See eristab meid paljudest teistest riikidest ja rahvastest.
Aga, head kuulajad, täpselt samamoodi eristab meid ju ka veendumus, et Eesti pole nagu nood teised. Meie saame hakkama, meie oleme kiiremad, nutikamad, paindlikumad, meie leiame ja leiutame lahendusi. Mida olemegi veerand sajandit teinud.
Hirm tundmatuse ees on mõistetav. Hoomamatus ongi mõnikord kõige koledam, sest see toitub lisaks tõsiasjadele ka eelarvamustest ja sageli otsestest valedest.
Ent räägime siis sellest rahulikult ja ausalt. Kuigi see ei ole ehk kõige meeldivam sünnipäevajutt. Räägime Süüria sõjapõgenikest, räägime pagulastest.
Jah, nende keele- ja kultuuritaust on meie omaga võrreldes väga erinev. Tõsi, vähemalt islamiusu äärmuslik ja agressiivne vorm läheb vastuollu Eesti elulaadi, väärtuste ja tõekspidamistega. Jah, terrorism on vaieldamatu risk mistahes riigi turvalisusele.
Nende riskidega tuleb arvestada. Ja Eesti riik nendega ka tegeleb. Iga päev ja väga põhjalikult. Muu hulgas on ka see üks põhjuseid, miks ühtegi kvoodiga Eestisse määratud sõjapõgenikku siin veel pole.
"Soldiers: You have rushed like a torrent from the top of the Apennines; you have overthrown and scattered all that opposed your march. Piedmont, delivered from Austrian tyranny, indulges her natural sentiments of peace and friendship toward France. Milan is yours, and the Republican flag waves throughout Lombardy. The Dukes of Parma and Modena owe their political existence to your generosity alone. The army which so proudly threatened you can find no barrier to protect it against your courage; neither the Po, the Ticino, nor the Adda could stop you for a single day. These vaunted bulwarks of Italy opposed you in vain; you passed them as rapidly as the Apennines. These great successes have filled the heart of your country with joy. Your representatives have ordered a festival to commemorate your victories, which has been held in every district of the Republic. There your fathers, your wives, sisters, and mistresses rejoiced in your good fortune and proudly boasted of belonging to you. Yes, soldiers, you have done much,but remains there nothing more to do? Shall it be said us that we how to conquer, but not how to make use of victory? Shall posterity reproach us with having found Capau in Lombardy? But I see you already hasten to arms. An effeminate response is tedious to you; the days which are lost to glory are lost to your happiness. Well, then, let us set forth! We have still forced marches to make, enemies to subdue, laurels to gather, injuries to revenge. Let those who have sharpened the daggers of civil war in France, who have basely murdered our ministers, and burnt our ships at Toulon, tremble! The hour of vengeance has struck; but let the people of all countries be free from apprehension; we are the friends of the people everywhere, and those great men whom we have taken for our models. To restore the capitol, to replace the statues of the heroes who rendered it illustrious, to rouse the Roman people, stupefied by several ages of slavery,such will be the fruit of our victories; they will form an era for posterity, you will have the immortal glory of changing the face of the finest part of Europe. The French people, free and respected by the whole world, will give to Europe a glorious peace, which will indemnify them for the sacrifices of every kind which for last six years they have been making. You will then return to your homes and your country. Men will say, as they point you out, 'He belonged to the army of Italy.'"
Oli see nüüd Nõukogude Liidu ladviku pingutuste tõttu või lihtsalt seepärast, et maailm arenes edasi, aga 1980ndate teiseks pooleks oli paljudes Eesti koolides selge, et arvutiõpe peab muutuma osaks kooliprogrammist ning selleks on vaja nii õpetajaid, õppematerjale kui vältimatult ka arvuteid.
Juba 1985. aastal oli Eestis asutud arvutiõpetajaid koolitama ning ajakirjanduses, eelkõige õpetajatele mõeldud väljaannetes, ilmus ridamisi artikleid ja seisukohavõtte selles kohta, kui kiiresti peaks Eesti end liigutama hakkama, et arvutirongist mitte maha jääda.
Juba 1. veebruari ajalehes Nõukogude Õpetaja kirjutas Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi (VÕT) informaatika ja arvutiõpetuse kabineti juhataja Tiina Jürisson artiklis pealkirjaga “Arvuti jõuab kooli”, et õppekavas on uus aine “Informaatika ja arvutiõpetus”, mida õpetatakse kahes viimases keskkooliklassis ühe nädalatunniga. Sel hetkel oli Eestis kaks arvutiklassi: Tallinna Oktoobri rajooni õppe-tootmiskombinaadis ning teine Tartus. Lisaks oli Jürissoni andmetel mõnedes koolides üksikuid arvuteid Agat ja DVK. Aga Jürissoni artikkel lõppes tõdemusega: põhiliseks kooliarvutiks Eestis kujuneb Juku. Nende ootamisest kujunes aga Eesti koolide jaoks üks väga pikk lugu.
Kuna arvutiõpetusse ilma arvutita ei olnud kellelgi – erinevalt Andrei Jeršovist – erilist usku, sai Eesti NSV valitsusele ühel hetkel selgeks, et koolidele peavad tekkima oma kooliarvutid. Selleks moodustati Eestis keskkomitee otsuse tuules kohalik kooliarvutiprojekt ning kutsuti pädevaid asutusi üles esitama oma ettekujutust Eesti NSV kooliarvutist.
Pakkujaid tuli konkursile kolm: Tartu Riiklik Ülikool (arvuti nimega Tartu), Sideministeeriumi Arvutuskeskus (arvuti nimega Entel) ja Küberneetika Instituut. Viimastega hüppas paati ka Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor Boris Tamm, kes oli varem olnud Küberneetika Instituudi asedirektor ning kellest sai kiiresti üks Jukude projekti suurimaid toetajaid.13 Kogu Jukude projektist on põhjalikult kirjutanud Laur Kanger oma doktoritöös “Domestic PC Production in the Soviet Baltic States 1977-1992”, millele Jukude tootmislugu kirjeldades siinkohal ka toetume.
Tallinna Polütehnilise Instituudi rektorist Boris Tammest sai kiiresti üks Jukude projekti suurimaid toetajaid. L. Michelsoni foto, Rahvusarhiiv
1985. aasta 12. mail kogunesid Tallinnas kokku mitme ministeeriumi, plaanikomitee, kommunistliku partei ja haridussektori, samuti Küberneetika Instituudi ning arvutite ühe võimaliku tootja, tehase RET esindajad. Instituut käis sellel koosolekul välja viis kooliarvuti kriteeriumi, milleks olid töökindlus, madal hind, lihtsus, laiendatavus ning ühendusvõimalused teiste arvutitega. Samuti tõid nad välja oma prototüübi: Inteli 8080 protsessori Nõukogude analoogil põhinev masin, millel oli 16 KB ROM, 64 KB RAM ja mustvalge ekraan. Mäluseadmena oli kasutusel tavaline kassett, programmeerimiskeeltest olid arvutis BASIC ja assembler, samuti oli arvutil tarkvara nagu tekstitöötlus ja muu säärane.
Arvutile oli hiljem võimalik juurde lisada võrguseade, printer ja disketiseade ning kogu projekti eesmärk oli ehitada mitte tipparvuti, vaid piisavalt hea masin, mille saaks kiiresti tootmisesse anda.
Just Jukud olid ka teadaolevalt esimesed arvutid, millel oli eestikeelne klaviatuur. Juku väljatöötamise juures olnud akadeemik Ülo Jaaksoo on hiljem meenutanud, et töörühmal kerkis üles küsimus, milline peaks eestikeelne klaviatuur üldse olema ning kuhu näiteks õ-täht paigutada tuleks. Varem ei olnud keegi pidanud selle peale mõtlema. Igatahes, kõige selle tulemusena kinnitas Eesti NSV Informaatika Nõukogu ka esimese eestikeelse klaviatuuri standardi.
Küberneetika Instituudi disain kiideti heaks ning mõne kuu jooksul lubasid nad töötava prototüübi valmis ehitada. Ministrite Nõukogu ja Teaduste Akadeemia asusid samal ajal korraldama tootmist, saates Moskvasse kirju palvega lubada alustada Jukude masstootmist RETi tehases.
Täna on uuenemise ja tänulikkuse päev.Seetõttu tahaksin alustada tänades neid, kes on meiega siin liitunud.Nii paljude vendade ja õdede kohalolek üle kogu Aafrika, riigipeade ja endiste riigipeade, avaldab meie rahvale sügavat au ja annab meile jõudu. Me täname teid.Aafrika on olnud Rwandaga, kui me teid kõige rohkem vajasime, ja miski ei paku meie rahvale suuremat uhkust kui koos teiega meie kontinendi suurusse panustamine.Täna seisavad meie kõrval arvukad Rwanda sõbrad üle kogu maailma, kes on alati hoidnud meie riiki oma südames ja teinud kõvasti tööd selle edendamiseks. Me tervitame teid koju.Soovin tunnustada kaheksa teise erakonna juhte ja liikmeid, kes ühinesid Rwanda Patriootliku Rindega, et esitada mind oma kandidaadiks.Kakskümmend kolm aastat oleme teinud tihedat koostööd ja sügava vastastikuse austusega, et taastada meie laastatud rahva sotsiaalne struktuur ja viia meid sinna, kus me täna oleme.Õnnitlen ka kahte teist kandidaati, kes viisid oma sõnumi otse meie kodanikeni. Koos lõime positiivse keskkonna, kus ühtegi häält ei antud kellegi vastu, vaid kõik hääled anti Rwanda poolt.Kui meil õnnestub alati nii tugevalt koonduda ideede ja juhtimise ümber, mis meile kõigile kõige paremini sobivad, oleks see väga hea asi.See lähenemine ei ole pelgalt samm edasi meie tragöödiahetkest. See oleme meie. See on meie ideaal selleks ajaks ja kogu aeg.Soovin avaldada erilist tänu kõigile rwandalastele usalduse taastamise eest meie vahel. Veelgi olulisem on see, et te usaldasite iseennast ja üksteist. On tõeliselt suur au ja privileeg teid teenida.Koos oleme elanud elu, mis on igal sammul olnud ootamatu, enneolematu ja sageli šokeeriv. Ometi oleme tänu oma valikute eripärale ja meie rahva vastupidavusele teinud edusamme.Oleme teinud uskumatult palju tööd, et oma rahvas üksmeele vaimus üles ehitada, jätmata kedagi maha. Eelkõige on meie naistel ja meestel võrdsed õigused ja võimalused.Tänapäeval ei pea Rwanda kedagi vaenlaseks, olgu see siis sise- või välisvaenlane. Igal ruandalasel on oma riik ja iga teise riigiga otsime partnerlust ja koostööd.Rwanda institutsioonid on rajatud ühisele hüvele, nagu see oleks pidanudki olema kogu aeg. Avalike teenuste, individuaalse heaolu ja rahvusliku ühtsuse paranemine on nüüd vaieldamatult reaalne.Kogu kampaania vältel väljendatud entusiasm ja emotsioonid on juurdunud nendesse reaalsustesse. Iga katse, olgu see siis seestpoolt või eriti väljastpoolt, halvustada protsessi ja ülistada vana lõhestamispoliitikat, on muutnud ruandalased vaid trotslikumaks ja otsustavamaks end hääletamise kaudu väljendada.Kogu aeg oleme pidanud võitlema oma õiguse eest teha seda, mis on meile parim, ja me jätkame seda kahtlemata ka edaspidi.Selles osas pole Rwanda erand. Iga Aafrika riik peab võitlema püüdlustega sundida meid elama kellegi teise tingimustel. Nad nõuavad, et asendaksime meie jaoks hästi toimivad süsteemid dogmadega, millesse nende endi rahvas kaotab kiiresti usu.Aafrikal pole tsivilisatsiooniprobleeme, ainult varad.Sans aucun doute.Sajandeid kestnud raskuste jooksul on meie tsivilisatsioon meid toetanud. Tänapäeval annab see meile ambitsiooni, kaastunnet ja loovust. Eranditult on meid, aafriklasi, lõpmatult rohkem ühendavaid tegureid kui lahutavaid.On oluline, et ruandalased ja meie kaasmaalased aafriklased tunneksid end kindlalt, et rünnakud meie iseloomu vastu teevad meid ainult tugevamaks, kui reageerime selgelt ja veendunult.Meie kogemus näitab, et meid laimatakse niikuinii, ükskõik mis. Seega võime sama hästi teha seda, mida teame olevat oma rahva jaoks õige, sest tulemused on palju paremad ja kulud palju madalamad.Need, kes on mures meie heaolu pärast, peaksid tundma end rahulikult. Me oleme omaenda puuduste parimad õpilased. Kuigi oleme kaotanud palju aega, näeme viimasel ajal, et Aafrikas ei ole enam tavapärane elu.
TO THE PEOPLE OF YUGOSLAVIA, TO THE SERBS, THE CROATS AND THE SLOVENES, I SEND MY GREETINGS.
You have been wantonly attacked by a ruthless and barbarous aggressor. Your capital has been bombed, your women and children brutally murdered. Our cities in England, too, have been bombed by the same insensate foe. Our women and children have been murdered. Our Sympathy for you therefore is heartfelt for we are sharing the same sufferings. But as we have faith in our victory, so we have faith in yours. Do not regret the staunch courage which has brought on you this furious onslaught. Your courage will shine out in the pages of history and will, too, reap a more immediate reward. Whatever you may lose in the present you have saved the future.
You are making a heroic resistance against formidable odds and in doing so you are proving true to your great traditions. Serbs, we know you. You were our allies in the last war and your armies are covered with glory. Croats and Slovenes, we know your military history. For centuries you were the bulwark of Christianity. Your fame as warriors spread far and wide on the Continent. One of the finest incidents in the history of Croatia is the one when, in the 16th Century, long before the French Revolution, the peasants rose to defend the rights of man, and fought for those principles which centuries later gave the world democracy.
Yugoslavs, you are fighting for those principles today. The British Empire is fighting with you, and behind us is the great democracy of the U.S.A., with its vast and ever-increasing resources. However hard the fight, our victory is assured.
Kallid kaasmaalased,
kallis Eesti rahvas!
Esimest korda eestlaste hiigelpikas ajaloos astume uude sajandisse ja uude aastatuhandesse rahvana, kes ise langetab oma valikuid. Soovin meile kõigile ilusat ja toredat aastat uuel sajandil!
Mis tunnetega me astume üle ajapaku?
Päev enne vana-aasta õhtut olid kauplused täis ostjaid. Jõulupühad ja aastavahetus on sulanud ühte. Selles mõttes on Eesti muutunud põhjamaaks, kus jõulud koos uue aasta künnisega on kogu aasta kõige suurem pidu. Jõulude ja aasatavahetuse aegu tunneme sügavamalt kui argipäevadel, et inimesed kuuluvad ühte: perekonnas, sõprade seas, töökaaslaste hulgas, kogudustes, seltsides, ühingutes.
Neil päevil, ma loodan, osatakse tavalisest enam hinnata rahu ja rõõmu maailmas ja Eestis, kuid tuntakse tavalisest ka valusamalt kaasa nendele, kes on haiged, üksildased, kibestunud, kes on kaotanud oma lähedase või elavad vaeselt.
Siit ma tuletangi oma aastavahetuse läkituse. See on lihtne sõnades, raske tegudes ja kõlab nõndaviisi:
Me kuulume ühte. Me kuulume ühte ja sõltume üksteisest nii väikestes kui suurtes ettevõtmistes.
Tänavu ja täna võime tagasi vaadata kümneaastasele tööle Eesti Vabariigi heaks ja kaheksale aastale, mil meie riik on põhiseaduse alusel toiminud käsikäes naaberriikidega, Euroopaga ja maailmaga. Toiminud kui vaba, võrdõiguslik ja iseseisev riik. See aeg ja iseäranis lõppenud aasta annavad põhjust rõõmustamiseks, kui kõneleme Eesti riigi rahvusvahelisest mainest.
Aga kui me kõneleme Eesti kodanikust? Kui me kõneleme sinust, sinu perekonnast, sinu lastest või vanematest? Iseäranis vanematest? Meil on ikka veel üksteise suhtes eelarvamusi ja väärarvamusi. Me teame liiga vähe, me kõneleme liiga vähe oma erinevatest kogemustest ja erinevatest nägemustest.
Kuid erinevused võivad olla viljakad ja erinevuste arvestamine võib elu kvaliteeti parandada. Tingimusel, et me silmas peame, kuidas me üksteisega kõneleme, kuidas me üksteisega käitume, milliseks kujuneb meie poliitiline õhustik. Me kuulume ühte nagu laulupeokoori bassid ja sopranid, kelle hääled ei mata teineteist, vaid kõlavad koos riigi kui terviku häälena.
Igaüks teist mõistab põhjusi, miks ma uue sajandi künnisel sellest räägin. Avaliku arvamise uurijad on kindlaks teinud, et Eesti põhiseaduslike institutsioonide ja ajakirjanduse maine on langenud. Selle tagajärjeks olevat tugeva käe igatsus. Kallid kaasmaalased, see on oht Eesti demokraatiale, kuid õnneks meil on hoiatav kogemus sõjaeelsest ajast. Lubage mul tsiteerida oma isa artiklit aastast 1933: ''Et demokraatlik parlamentarism on labastanud valitsemiskunsti, on sageli loobunud taotlemast kõrgemaid sihte, on laskunud järjest madalamale demagoogia ja isegi korruptsiooni tasemele, see kõik on peaaegu üldine rahvusvaheline nähe. Tee ülespoole on käidav üksnes siis, kui riigivõimu traktor suudab oma vastutuse koormat lohust uuesti üles vinnata.''
Kallid kaasmaalased, me suudame seda. Me ei korda mineviku vigu, sest oleme õppinud minevikust õppima. Igal riigil on oma omapära ja omaenda traditsioonid. See kehtib ka Eesti suhtes. Nii mõndagi me ei salli iseenda juures ning oleme eriti himukad omaenda nõrkusi imetlema. Ometi oleme lühikese ajaga taastanud riigi, kus meie käsi käib paremini kui eales varem Eesti ajaloos. Tõsi, nüüd on aeg mõista, et seniste saavutuste pöördküljeks on sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine Eestis. Meil on tööpuudus ja tööjõupuudus. Sotsiaalse ebavõrdsuse kahandamise kõige tõhusam viis on haridusse investeerimine. Selle tulemusi suudame maitsta alles paljude aastate pärast. Umbes aastal 2012 möödub Eesti Vabariik üksikisiku sissetulekutelt Euroopa Liidu kõige vaesemast liikmesriigist. Kuid meie riigi vaesed ei saa ega tohi nii kaua oodata. Riigikogul ja valitsusel lasub keeruline ülesanne täita riigi regulatiivseid ülesandeid niisugusel viisil, mis säilitaks meie rahvamajanduse kiire kasvu ja vähendaks sotsiaalset ebavõrdsust. Eestil ei saa minna paremini kui tema kodanikel. Veel kord: me kuulume ühte!
EXT. A DESERT-LIKE-LANDSCAPE. DAYLike Kubrick’s 2001, but with little girls, not apes. Andwith baby dolls, not sticks and stuff.HELEN MIRREN (V.O.)Since the beginning of time, sincethe first little girl ever existed,there have been dolls.These little girls rock their baby dolls, they burp them,they cuddle them: They pretend to be Moms.HELEN MIRREN (V.O.)But the dolls were always andforever baby dolls. The girls whoplayed with them could only everplay at being MOTHERS. Which can befun, at least for a while anyway...Ask your mother.(pause)This continued, until...One of the girls looks UP.Something has appeared in their midst. Something NEW.It’s a GIANT BARBIE DOLL - BARBIE MARGOT, the 1950s Barbie,with her black and white swimsuit and lipstick.The girls react with awe.They’re stirred up and excited by this Barbie Margot notunlike the apes in that Kubrick masterpiece. They try totouch her, and one little girl starts smashing her baby dollagainst the ground until it breaks into pieces. She lets outa child’s howl!One by one the little girls follow suit: whooping, screaming,throwing their baby dolls away in fits of joyful anger.A final little girl throws her baby doll up in the air, andit is spinning, spinning - with a match cut to:
BARBIEINT. WHITE SPACEBarbie stands in a empty space of the soon-to-be formedBarbie Land - it’s a void, a limbo - but clearly in a filmstudio. The World of Barbie is a Technicolor Soundstage.(MORE)2.HELEN MIRREN (V.O.)Yes Barbie changed everything! Thenshe changed it all again!We go through all the changes to Barbie Margot, as she movesthrough the decades.HELEN MIRREN (V.O.)All of these women are Barbie, andBarbie is all of these women. Shemight have started out as just alady in a bathing suit, but shebecame so much more.
We see a row of Barbies. As we move back we see that “Barbie”is a EVERY different kind of woman -- every profession, everyethnicity, every body shape, every different ability andevery gift. As we pan by each one, we hear:HELEN MIRREN (V.O.)She has her own money, her ownhouse, her own car, her own career.Because Barbie can be anything,women can be anything.We see a Map with Barbie Land on it and a long red arrow isdrawn across a split screen to the Real World.HELEN MIRREN (V.O.)(triumphantly)And this has been reflected backonto the little girls of today inthe Real World.Girls playing with the different dolls. The girls all mirrorwhat their Barbie is. So the doctor is the doctor, theballerina is the ballerina, etc.HELEN MIRREN (V.O.)Girls can grow into women who canachieve everything and anythingthey set their mind to.Finally, we see a vast sea of Barbies. All in differentoutfits, different hairstyles, adding new friends, speakingdifferent languages. And now Barbie’s world gets continuallymulti-faceted and wide-ranging and diverse and interesting.HELEN MIRREN (V.O.)(triumphantly)Thanks to Barbie all problems offeminism and equal rights have beensolved!
(MORE)2.HELEN MIRREN (V.O.)Yes Barbie changed everything! Thenshe changed it all again!We go through all the changes to Barbie Margot, as she movesthrough the decades.HELEN MIRREN (V.O.)All of these women are Barbie, andBarbie is all of these women. Shemight have started out as just alady in a bathing suit, but shebecame so much more.We see a row of Barbies. As we move back we see that “Barbie”is a EVERY different kind of woman -- every profession, everyethnicity, every body shape, every different ability andevery gift. As we pan by each one, we hear:HELEN MIRREN (V.O.)She has her own money, her ownhouse, her own car, her own career.Because Barbie can be anything,women can be anything.We see a Map with Barbie Land on it and a long red arrow isdrawn across a split screen to the Real World.HELEN MIRREN (V.O.)(triumphantly)And this has been reflected backonto the little girls of today inthe Real World.
Dear Comrades,Our meeting is expected to take a stand regarding a very serious matter that is of vitalimportance not only for the socialist countries, but also for the people of all nations. Thisis why the Central Committee of the Communist Party of Czechoslovakia and thegovernment of the Czechoslovak Socialist Republic agreed with the proposal to convenea meeting of the Political Consultative Committee, so that we could also discuss, inaddition to other urgent issues, our position with respect to the nuclear non-proliferationtreaty, which is currently being prepared.We also agreed to a preparatory meeting of Deputy Foreign Ministers, hoping that itcould make a major contribution toward clarifying and harmonizing our positions, so thatwe could reach an agreement in principle here in Sofia and be able to present aunanimous standpoint, as all members of the Warsaw Treaty, calling for the speedyapproval and acceptance of the nuclear non-proliferation treaty.Unfortunately, Deputy Foreign Ministers meeting in Berlin failed to achieve any progresson this issue. Six of the Warsaw Treaty members, including the Czechoslovak SocialistRepublic, fully support the draft treaty submitted by the Soviet Union and the UnitedStates to the Eighteen-Nation [Disarmament] Committee. However, the SocialistRepublic of Romania harbors certain reservations, both material and tactical, regardingthe issue at hand and further steps to be taken, about which the Romanian comrades havealso notified us here in Sofia.Dear Comrades
I listened with attention to Comrade Ceauşescu’s speech, which he delivered a while agoand in which he explained to us once again in detail the position of the Socialist Republicof Romania with regard to the nuclear non-proliferation treaty.I do not want to argue and deal with some of the proposals of our Romanian comrades indetail, but permit me a short comment regarding a proposed change in Article VI of thedraft nuclear non-proliferation treaty, which, in the opinion of the Romanian comrades,
should stipulate specific commitments by the nuclear powers with regard to nucleardisarmament. For the sake of accuracy, I will quote the proposal as stated in the speech ofComrade Ceauşescu: “The signatories possessing nuclear weapons hereby undertake toadopt specific measures to stop the production of nuclear weapons and to reduce anddispose of stocks of nuclear weapons and their delivery vehicles in the shortest timepossible.”Comrades, I believe I am telling you nothing new when I say that similar proposals aimedat the liquidation of nuclear weapons were presented by the Soviet Union a long time agoand that all socialist countries, including ours, have strived for their inclusion whenpushing for a treaty on universal and complete disarmament. The proposals are, inthemselves, fair and correct, but having held lengthy negotiations on these issues, weknow that the United States and its allies are not yet willing to accept them. I mention thisbecause we must always bear in mind that the acceptance of any proposal requires theconsent of the parties involved in the negotiations. As the United States has not hithertoagreed to the issues that the Romanian comrades propose to include in the treaty – and weknow very well that their position has not changed – its [the United States’] persistentresistance may wreck the treaty. Such a scenario would not benefit or be in the interest ofsocialist countries.The fact that some capitalist states, especially the Federal Republic of Germany, havesufficient industrial and technological capabilities to produce nuclear weapons, mustmake us not only concerned but also determined to take decisive steps to prevent suchdangerous developments....
https://phpisn.ethz.ch/kms2.isn.ethz.ch/serviceengine/Files/PHP/17981/ipublicationdocument_singledocument/272d68a8-7daa-4d46-8e4d-80647c6f9abf/en/Speech_Dubcek_1968_en.pdf
Revolutsiooni Mustsärgid! Itaalia mehed ja naised! Igal pool maailmas elavad itaallased – üle mägede, üle merede! Kuulge mind!
Tähendusrikas tund on peagi saabumas meie isamaa ajaloos. Sel hetkel täidavad kakskümmend miljonit inimest Itaalia avalikke väljakuid. Inimkonna ajaloos pole nähtud niivõrd hiiglaslikku meeleavaldust. Kakskümmend miljonit inimest – kuid üks süda, üks tahe, üks otsus.
See meeleavaldus näitab, et side Itaalia ja fašismi vahel on täiuslik, absoluutne ja muutumatu. Ainult need, kelle mõistust on pehmendanud lapsikud illusioonid või puhas teadmatuse vari, võivad mõelda teisiti – sest nad ei mõista, mis on see 1935. aasta fašistlik Itaalia.
Paljude kuude vältel on saatuse rattad liikunud kindla eesmärgi suunas – meie rahuliku otsusekindluse ajel. Viimastel tundidel on nende liikumine kiirenenud ja nüüd ei saa neid enam peatada.
Meie eesmärkide poole ei liigu üksnes armee, vaid terve rahvas – nelikümmend neli miljonit hinge –, kelle vastu püütakse toime panna kõige süngemat ebaõiglust: võtta meilt meie koht päikese all. Kui Itaalia 1915. aastal sõtta astudes sidus end liitlaste saatusega, siis kiideti meie vaprust ja anti suuri lubadusi. Kuid pärast ühist võitu, mille nimel Itaalia ohverdas kuussada tuhat surnut, nelisada tuhat kadunut ja miljon haavatut, jäeti meid rahuläbirääkimiste laua ääres vaid riisuma rikka koloniaalsaagi raasukesi.
Kolmteist aastat oleme olnud kannatlikud, samal ajal kui meid on ümbritsetud ja survestatud nende poolt, kes soovivad meid lämmatada. Etioopiaga oleme olnud kannatlikud nelikümmend aastat! Aeg on öelda: aitab!
Rahvasteliit, selle asemel et tunnustada Itaalia õigusi, söandab rääkida sanktsioonidest. Kuid kuni vastupidine pole tõestatud, keeldun uskumast, et Prantsusmaa ehtne ja õilis rahvas toetaks sanktsioone Itaalia vastu. Kuussada tuhat kangelaslikult langenut – keda isegi vaenlase väejuhid austusega meenutasid – keeraksid end hauas ringi.
Ja kuni vastupidine pole tõestatud, keeldun uskumast, et Briti rahvas oleks valmis valama verd ja riskima Euroopa katastroofiga ainult selle nimel, et kaitsta üht barbaarset Aafrika riiki, keda kogu maailm peab vääriliseks jääma väljapoole tsiviliseeritud rahvaste peret. Kuid siiski ei tohi me jätta tähelepanuta homse päeva võimalikke arenguid.
Majandussanktsioonidele vastame distsipliiniga, ohvrimeelsusega, kuulekusega. Sõjalistele sanktsioonidele vastame sõjaliste meetmetega. Sõjategevusele vastame sõjategevusega.
Ärgu keegi arvaku, et meid saab sundida alla andma ilma karmita võitluseta. Rahvas, kes on oma mineviku ja nime vääriline, ei saa ega tohi võtta teistsugust seisukohta. Kordan kõige kategoorilisemal viisil kõigi itaallaste ees, kes täna on kogunenud – ja annan teile siin pühaliku tõotuse –, et teen kõik oma võimuses, et takistada koloniaalkonfliktil muutumast Euroopa sõjaks. Seda tüüpi konflikti võivad küll soovida need, kes loodavad selle uue katastroofiga kätte maksta oma lagunenud templite eest, kuid mitte meie.
Mitte kunagi varem, kui nüüd – sel ajaloolisel tunnil – pole Itaalia rahvas näidanud sellist vaimu tugevust ja iseloomu jõudu. Ja just selle rahva vastu, kellele inimkond võlgneb oma suurimad saavutused, rahva vastu, kes on andnud maailmale kangelasi, poeete, pühakuid, meresõitjaid ja kolonisaatoreid – just selle rahva vastu julgeb maailm ähvardada sanktsioonidega!
Itaalia! Proletaarne ja fašistlik Itaalia, Vittorio Veneto Itaalia, Mustsärkide revolutsiooni Itaalia – tõuse oma jalgadele! Tõusku taeva poole sinu otsusekindluse hüüd ja kandugu see meie sõduriteni Ida-Aafrikas. Olgu see lohutuseks neile, kes lähevad võitlema. Olgu see julgustuseks meie sõpradele ja hoiatus meie vaenlastele. See on Itaalia hüüe, mis kandub üle mägede ja merede laia maailma. See on õiguse ja võidu hüüe!
75aastane Igor Mang ise elab nii, et tema ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Tal ei ole autot, arvutit ega mobiiltelefoni. Kui keegi soovib temaga kohtuda, siis on see võimalik kokku leppida koduse lauatelefoni teel või tabada teda kohtades, kus ta käib. Igori üks lemmikkohti on Nõmme. Viletsamate ilmadega võib teda kohata mõnes raamatukogus.
Ta tõuseb tihti juba kella kolme ja viie vahel varahommikul – enamiku inimeste jaoks tegelikult ju öösel –, teeb endale kohvi, kirjutab sõpradele käsitsi kirju, loeb ja mõtiskleb. Kui ilm vähegi lubab, sõidab ta kas rongi või bussiga Nõmmele. Tegelikult tuleb maha juba Rahumäe peatuses, kõnnib siis kuni Mustamäe suusahüppetornini ja tuleb sealt tagasi Nõmme turule. See teeb päris mitu kilomeetrit. „Ma olen õhumärk ja ma vajan palju värsket õhku. Eriti hea on okasmetsa õhk.“ Veel paar aastat tagasi kõndis Igoriga igal pool nagu satelliit kaasas tema neljajalgne sõber Sulfa. Igor meenutab, et tema truu sõber sündis 24. veebruaril ja 13. sünnipäevast jäi puudu üks kuu.
Nõmme turul ja selle läheduses on paar toredat kohvikut, kus Igor einestab, kirjutab, loeb, suhtleb inimestega. Ka meie kohtumise ajal astus kohvikulaua juurde võhivõõras: „Vabandust, et segan, aga ma nägin teid läbi akna ja küsin, kas saaksin teiega mõne sõna vahetada?“ Igor lubab mõnel järgmisel päeval samal kellaajal jälle samas kohas olla.
Nagu öeldud, tal mobiiltelefoni ei ole. Kas see on protest tänapäevase suhtlemisviisi vastu? „Praegu on supertehniline tsivilisatsioon ja see juba matab loomulikku keskkonda. Tasakaalustamise mõttes teen ma äärmuse. Kuna ma olen pensionär, siis saan seda teha. Kui oleksin kolmekümneaastane noor mees, siis ei mängiks välja,“ ütleb Mang. „Mulle isegi kingiti mobiil ja ma kasutasin seda mõnda aega. Ega ma teda kogu aeg kaasas ei kandnud ja kui tulin väljast, vaatan – issand, kümme kõnet! Ikka helistasin mõnele tagasi, aga siis otsustasin, et kui juba, siis olgu päris ilma.“ Nii et ainsad sidepidamisvahendid on kodune lauatelefon ja tigupost. Igori sõnul on juba marke, mida ümbrikule peale kleepida, päris tore valida.
Joujoujou! Tänases episoodis... click to see more
Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil "kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama" ja et "kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma".
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud. Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. Lääne poolt lähenevad Saksamaa võidukad väed, et Venemaa pärandusest omale osa nõuda ja kõigepealt just Balti mere rannamaid oma alla võtta.
Sel saatuslikul tunnil on Eesti Maapäev kui maa ja rahva seaduslik esitaja, ühemeelsele otsusele jõudes rahvavalitsuse alusel seisvate Eesti politiliste parteidega ja organisatsionidega, toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud, Eesti maa ja rahva saatuse määramiseks järgmisi otsustavaid samme astuda:
Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.
Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega — Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõpulik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud.
Eeltähendatud maakohtades on ainsamaks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks Eesti Maapäeva poolt loodud rahvavõim Eestimaa Päästmise Komitee näol.
Kõigi naabririikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku politilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik. Eesti sõjamehed, kes Vene vägedes teenivad, kutsutakse koju ja demobiliseritakse.
Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas...
KÕIK TEEVAD kõike valestii jaa.. kõik tee........
Olen teinud tõsise ja jätkuva vea oma otsustusvõimes ning ma ei eelda, et mulle antakse andeks. Olen siin lihtsalt selleks, et vabandada.
See, mille otsa me tol päeval metsas sattusime, oli loomulikult planeerimata, ning reaktsioonid, mida videos nägite, olid ehedad ja filtreerimata. Mitte keegi meist ei teadnud, kuidas reageerida või mida tunda. Ma poleks tohtinud seda videot kunagi avaldada. Oleksin pidanud kaamerad kõrvale panema ja lõpetama filmimise olukorras, mille keskele sattusime.
On palju asju, mida oleksin pidanud teisiti tegema, kuid ma ei teinud seda ja seepärast vabandan südamest.
Soovin vabandada kogu interneti ees. Soovin vabandada kõigi ees, kes seda videot nägid. Soovin vabandada kõigi ees, keda on mõjutanud või puudutanud vaimne tervis, depressioon või enesetapp, kuid kõige enam soovin vabandada ohvri ja tema pere ees.
Fännidele, kes minu tegusid kaitsevad – palun ärge tehke seda. Need teod ei vääri kaitsmist. Minu sisu eesmärk on alati olnud meelelahutus, piiride nihutamine ning kõigi kaasamine. Oma elus jagan ma peaaegu kõike, mida teen. Kavatsus pole kunagi olnud olla südametu, julm ega pahatahtlik.
Nagu ütlesin, olen teinud tohutu vea ja ma ei eelda, et mulle andestatakse. Olen siin ainult selleks, et vabandada.
Mul on enda pärast häbi. Olen endas pettunud ja luban olla parem. Ma saangi paremaks. Aitäh.
DUELL! Kumb võidab seekord? Midagi eriti värskendavat või eriti troopilist?
Hawk Thua rae vald..
Yours Truly,
Toomas Nipernaadi
Kes võidab?
Kes siis muu kui Mart Nael Sakust.