Maailm, Euroopa ja Eesti Euroopas on taas jõudnud suurte muutuste lävele. Ja kohati selle läve ka ületanud. Maailm muutub palju, muutub kiiresti ja on meie teha, kas paremaks.
21. sajandi elu ei kulge Eestile nii rahulikel teedel, nagu arvame end viimasest paarist aastakümnest mäletavat. Ometi ei tasu minevikku tagasi tahta. Seda enam, et ega me teda tagasi saa.
Tänaseks on juba lugematuid kordi tunnistatud, et Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine ei toonud enesega kaasa ajaloo head lõppu. Vaba ühiskond ei saavutanud koos inimeste vaimse ja ainelise heaolu üldise kasvuga kõikjal lõplikku võitu. Mõelgem kasvõi meie saatusekaaslastest riikide peale.
Juhtus hoopis see, et maailma jõujooned hakkasid nihkuma, põhjustades ühtaegu nii head kui halba. Näiteks rahvaste rännet, keskklassi õhenemist, üleilmastumist.
Aga need nihked tõid kaasa ka tehnoloogia arengu, mis teeb unistused võimalikuks. Kui seda arengut õigesti kasutada, muutub ka inimese elu tulevikus paremaks.
Ajaloo kulgemises midagi ette määratut ega paratamatut pole. Järelikult on see täis võimalusi. Ka Eestile.
Tõsi, suur, ehk isegi murranguline aeg ja suured teod vajavad inimesi, kes tahavad, oskavad ja julgevad võtta vastutust.
Teades, et aitäh öeldakse tagantjärele. Kui üldse.
Head sõbrad.
Viimase aasta vältel oleme ilmselt kõik tajunud Eestis uusi muresid, uusi hirme ja kasvavaid pingeid. Selle kõige alla on kirjutatud meie põhiküsimused:
Mis saab meist?
Mis saab Eestist?
Mis saab Euroopast?
Eesti muret võimendab kartus, et viimasel veerandsajandil taastatu ja uuesti loodu võib jälle kaduda. Meil on alati mure oma püsimajäämise pärast. See eristab meid paljudest teistest riikidest ja rahvastest.
Aga, head kuulajad, täpselt samamoodi eristab meid ju ka veendumus, et Eesti pole nagu nood teised. Meie saame hakkama, meie oleme kiiremad, nutikamad, paindlikumad, meie leiame ja leiutame lahendusi. Mida olemegi veerand sajandit teinud.
Hirm tundmatuse ees on mõistetav. Hoomamatus ongi mõnikord kõige koledam, sest see toitub lisaks tõsiasjadele ka eelarvamustest ja sageli otsestest valedest.
Ent räägime siis sellest rahulikult ja ausalt. Kuigi see ei ole ehk kõige meeldivam sünnipäevajutt. Räägime Süüria sõjapõgenikest, räägime pagulastest.
Jah, nende keele- ja kultuuritaust on meie omaga võrreldes väga erinev. Tõsi, vähemalt islamiusu äärmuslik ja agressiivne vorm läheb vastuollu Eesti elulaadi, väärtuste ja tõekspidamistega. Jah, terrorism on vaieldamatu risk mistahes riigi turvalisusele.
Nende riskidega tuleb arvestada. Ja Eesti riik nendega ka tegeleb. Iga päev ja väga põhjalikult. Muu hulgas on ka see üks põhjuseid, miks ühtegi kvoodiga Eestisse määratud sõjapõgenikku siin veel pole.