Oli see nüüd Nõukogude Liidu ladviku pingutuste tõttu või lihtsalt seepärast, et maailm arenes edasi, aga 1980ndate teiseks pooleks oli paljudes Eesti koolides selge, et arvutiõpe peab muutuma osaks kooliprogrammist ning selleks on vaja nii õpetajaid, õppematerjale kui vältimatult ka arvuteid.
Juba 1985. aastal oli Eestis asutud arvutiõpetajaid koolitama ning ajakirjanduses, eelkõige õpetajatele mõeldud väljaannetes, ilmus ridamisi artikleid ja seisukohavõtte selles kohta, kui kiiresti peaks Eesti end liigutama hakkama, et arvutirongist mitte maha jääda.
Juba 1. veebruari ajalehes Nõukogude Õpetaja kirjutas Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi (VÕT) informaatika ja arvutiõpetuse kabineti juhataja Tiina Jürisson artiklis pealkirjaga “Arvuti jõuab kooli”, et õppekavas on uus aine “Informaatika ja arvutiõpetus”, mida õpetatakse kahes viimases keskkooliklassis ühe nädalatunniga. Sel hetkel oli Eestis kaks arvutiklassi: Tallinna Oktoobri rajooni õppe-tootmiskombinaadis ning teine Tartus. Lisaks oli Jürissoni andmetel mõnedes koolides üksikuid arvuteid Agat ja DVK. Aga Jürissoni artikkel lõppes tõdemusega: põhiliseks kooliarvutiks Eestis kujuneb Juku. Nende ootamisest kujunes aga Eesti koolide jaoks üks väga pikk lugu.
Kuna arvutiõpetusse ilma arvutita ei olnud kellelgi – erinevalt Andrei Jeršovist – erilist usku, sai Eesti NSV valitsusele ühel hetkel selgeks, et koolidele peavad tekkima oma kooliarvutid. Selleks moodustati Eestis keskkomitee otsuse tuules kohalik kooliarvutiprojekt ning kutsuti pädevaid asutusi üles esitama oma ettekujutust Eesti NSV kooliarvutist.
Pakkujaid tuli konkursile kolm: Tartu Riiklik Ülikool (arvuti nimega Tartu), Sideministeeriumi Arvutuskeskus (arvuti nimega Entel) ja Küberneetika Instituut. Viimastega hüppas paati ka Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor Boris Tamm, kes oli varem olnud Küberneetika Instituudi asedirektor ning kellest sai kiiresti üks Jukude projekti suurimaid toetajaid.13 Kogu Jukude projektist on põhjalikult kirjutanud Laur Kanger oma doktoritöös “Domestic PC Production in the Soviet Baltic States 1977-1992”, millele Jukude tootmislugu kirjeldades siinkohal ka toetume.
Tallinna Polütehnilise Instituudi rektorist Boris Tammest sai kiiresti üks Jukude projekti suurimaid toetajaid. L. Michelsoni foto, Rahvusarhiiv
1985. aasta 12. mail kogunesid Tallinnas kokku mitme ministeeriumi, plaanikomitee, kommunistliku partei ja haridussektori, samuti Küberneetika Instituudi ning arvutite ühe võimaliku tootja, tehase RET esindajad. Instituut käis sellel koosolekul välja viis kooliarvuti kriteeriumi, milleks olid töökindlus, madal hind, lihtsus, laiendatavus ning ühendusvõimalused teiste arvutitega. Samuti tõid nad välja oma prototüübi: Inteli 8080 protsessori Nõukogude analoogil põhinev masin, millel oli 16 KB ROM, 64 KB RAM ja mustvalge ekraan. Mäluseadmena oli kasutusel tavaline kassett, programmeerimiskeeltest olid arvutis BASIC ja assembler, samuti oli arvutil tarkvara nagu tekstitöötlus ja muu säärane.
Arvutile oli hiljem võimalik juurde lisada võrguseade, printer ja disketiseade ning kogu projekti eesmärk oli ehitada mitte tipparvuti, vaid piisavalt hea masin, mille saaks kiiresti tootmisesse anda.
Just Jukud olid ka teadaolevalt esimesed arvutid, millel oli eestikeelne klaviatuur. Juku väljatöötamise juures olnud akadeemik Ülo Jaaksoo on hiljem meenutanud, et töörühmal kerkis üles küsimus, milline peaks eestikeelne klaviatuur üldse olema ning kuhu näiteks õ-täht paigutada tuleks. Varem ei olnud keegi pidanud selle peale mõtlema. Igatahes, kõige selle tulemusena kinnitas Eesti NSV Informaatika Nõukogu ka esimese eestikeelse klaviatuuri standardi.
Küberneetika Instituudi disain kiideti heaks ning mõne kuu jooksul lubasid nad töötava prototüübi valmis ehitada. Ministrite Nõukogu ja Teaduste Akadeemia asusid samal ajal korraldama tootmist, saates Moskvasse kirju palvega lubada alustada Jukude masstootmist RETi tehases.