Eesti jalgpalliliidu vastne asepresident Daniil Savitski tunnistas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et kui töö vandeadvokaadina end ühel päeval ammendab, võib ta olla huvitatud võimalusest asuda siinset jalgpallivankrit ise vedama.
Endine väravavaht ja nüüd vandeadvokaadina igapäevast leiba teeniv Daniil Savitski kuulub EJLi juhatusse juba kaheksa aastat, kuid äsja tõusis ta alaliidu asepresidendiks.
Kas Savitskist võib saada kauase jalgpallijuhi Aivar Pohlaku mantlipärija?
„Ma ei välista seda võimalust. Kui, siis on see tulevikumuusika. Aastal 2025 ei olnud ma valmis kandideerima. Tahan veel erialaselt töötada – enne, kui saan büroo asjad üle anda järgmisele põlvkonnale ja ise keskenduda millelegi muule,“ kõlas vastus koos tõdemusega, et Pohlakuga ta sel teemal rääkinud ei ole.
„Ka UEFA president Aleksander Čeferin on ju advokaat. Minule teadaolevalt kutsus süda teda vahepeal sinna tagasi ning ta oli ka advokaadina mõnda aega üpris aktiivne.“
Savitski kirjeldas äsjaste EJLi valimiste eelset aega: „Stressi oli kindlasti tavalisest rohkem. Olin isegi mõneti üllatanud, kui tugevalt see kõik mulle mõjus. Tegin ise sellest järelduse: Eesti jalgpall läheb mulle hinge.“
Omaaegne jalgpallur meenutas omapärast – vihjeks: kokkuleppemänguga seotud isiklikku – lugu sellest, kuidas tal tekkis kontakt Pohlakuga ja temast sai juhatuse liige.
Samas lisas 36aastane Savitski: „Aga kui ma oleks omal ajal liitunud Levadia ja mitte Nõmme Kaljuga, ei istuks ma suure tõenäosusega praegu siin, vaid mängiksin endiselt jalgpalli ja ilmselt mitte Eestis.“
Saates tuleb juttu ka fantoomklubide probleemist, juhatuse liikme vastutusest ning "lapsekingades" spordiõigusest Eestis – milles Savitski kritiseerib Eesti olümpiakomitee tegevust.
Episoodi saatejuht on Andres Vaher.
Seekordse „Kolmanda poolaja“ jutusaate külaliseks on 33kordse Soome jalgpallimeistri Helsingi HJK peaskaut Mihkel Rääk.
23aastane Raplast pärit mees on tudeerinud spordijuhtimist nii Leedu spordiülikoolis kui ka Soomes Jyväskylä rakenduskõrgkoolis (JAMK). Enne Soome siirdumist jõudis ta skauditööd teha ka Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise juures.
Ent kuidas jõuab noor Eesti mees üldse skauditööni? Kui keeruline oli Soomes kanda kinnitada? Ja kuidas käib ikkagi Aafrikast pärit lihvimata teemandite üleskorjamine? Juba mõne päeva pärast lendab Rääk näiteks Sierra Leonesse sealsete noormängijate potentsiaali uurima.
Saates tuleb juttu nii nähtud vaevast ja alustava skaudina saadetud lõpututest kirjadest klubidesse, aga ka humoorikatest juhtumitest seoses nii Aafrika-reiside kui ka muuga, millega jalgpalliskaut igapäevaselt kokku puutub.
Üle ega ümber ei saa me ka tehisintellektist – kui palju see tänapäeva maailmas skauti aitab? Vihje: palju!
Räägime ka sellest, miks ei liigu mängijad enam Eesti kõrgliigast Soome omasse. Kas tasemevahe on tõesti nii suur? Ja millisel mängijal võiks (või võinuks) olla lähiminevikus potentsiaali see teekond ette võtta?
Vähem kui ööpäev pärast konverentsiliiga keerulist, aga võidukat mängu kaugel Gibraltaril istus Paide linnameeskonna peatreener Vladimir Vassiljev juba Õhtulehe stuudios. Rääkisime tema uue koduklubi käekäigust ja eesmärkidest, aga eelkõige Eesti jalgpalli ja jalgpallurite arendamisest.
„Eestis on väga palju mängijaid, kes ei vääri profilepinguid ning kelle baasoskused on puudulikud. Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents,“ tõi ta välja arvamuse peamisest murekohast.
Poolteist aastat Slovakkia esiliigaklubis Šamorin peatreenerina töötanud Vassiljev hindas sealse ja Eesti jalgpalli erinevusi: „Platvorm ehk noortetöö on … ma ei ütleks isegi, et palju parem, vaid et kõike tehakse palju planeeritumalt. Seetõttu on ka sealne keskmine tase - nii tehniliselt kui füüsiliselt - palju kõrgem. Slovakkias ei ole jalgpallurit, kes ei oska mängida. Eestis on kas head või halvad mängijad. Need head lähevad tavaliselt välismaale ja seetõttu saavad halvad järjest rohkem kunstlikult profilepinguid. Meie jalgpallil ja liigal ei tasu niimoodi taseme tõusu oodata.“
Pikalt peatusime erinevatel nüanssidel, mida eeldab profijalgpalluriks saamine ja olemine. „Näen sageli koosolekutel pilke, mis on täiesti tühjad. Jah, minu kui treeneri ülesanne on mõista põhjuseid, miks see nii on ning hoolitseda selle eest, et mängijad ei saaks infot liiga palju. Aga kui lisada, et ma näen Eestis palju mängijaid, kes lihtsalt ei taha enam juurde õppida, siis on see probleem. Ja jõuame taas konkurentsi juurde - nad arvavad, et on jumala head ega pea rohkem pingutama. Välismaal ei hakka ükski treener ootama, et mängija suudaks infot vastu võtta.“
Samuti andis Vassiljev eksperthinnangu FC Flora eilsele saunaõhtule Islandil, rääkis vaimutugevuse võtmetähtsusest, enda karjääri planeerimisest, Henri Anieri palkamisest, igapäevasest suhtlusest Marko Saviciga ja Ivan Stojkovici pärandist ning paljust muust.
Episoodi saatejuht on Andres Vaher.
Juunikuu viimasel päeval 19aastaseks saanud Siht on kogu oma senise jalgpallitee veetnud Nõmme Kaljus. Seejuures on ta kogu selle aja mänginud endast aasta või isegi kaks vanematega. Saates meenutab ta muuhulgas aega, mil teda tunti pigem vähese võhmaga kiitsaka poisina, mitte noore ja talendika jalgpallurina.
Ehkki Eesti meistriliigas on ta viimase kahe aastaga kerkinud noorest east hoolimata üheks hinnatuimaks mängijaks, pole ta sarnaselt mitmele eakaaslasele veel välismaale siirdunud.
„Mina kindlasti ei sooviks sinna minna, sest noortest meestesse on väga raske sammu teha. Oleme seda ju näinud – enamasti tullakse kas tagasi Eestisse või minnakse mujale nõrgemasse liigasse. Kui ma siin juba meestega Premium liigat mängin, siis sooviksin minna kuhugi, kus ma saan meestejalgpalli mängida,“ avaldas Siht.
Juttu tuleb ka Kalju KTM-küsimustest, Promise Davidist ning muidugi ka kuulsast käärlöögist Rootsi vastu. Head kuulamist!
Kauane Eesti jalgpallikoondislane Henrik Ojamaa jagab Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ kogemuslugu, kuidas jõudis investeerimiseni ja millise vabaduse see talle tänaseks on toonud.
Ligi 15 aastat piiri taga jalgpalli mänginud Henrik Ojamaa kirjeldab investeerimiseni jõudmist ning plusse, mis sellega on aegamööda kaasnenud. Või nagu vutimees ise sõnastab: „Kuidas panna ennast olukorda, et sa ei peaks muretsema, kust see järgmine palgatšekk tuleb.“
Muuhulgas toob Ojamaa välja, et kui mängis veel Poolas, tegeles uue hobiga niiöelda inkognitona, sest pelgas sealsete kirglike fännide võimalikku pahameelt.
Ojamaa on varem välja öelnud, et soovib aastaks 2026 jõuda finantsvabaduseni.
„Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et meie pere kulud on investeeringutest tulevatest vahenditest kaetud. Eesmärk saavutada see järgmiseks aastaks on käegakatsutav. Olen lähedal. Aga päris käes veel ei ole,“ kirjeldab ta ja täpsustab: „Investeeringutega on läinud isegi paremini kui ma ennustasin. See on tore. Aga elu Eestis on samuti läinud ennustatust väga palju kallimaks – viimase viie aasta inflatsioon on peaaegu 40 protsenti.“
Profijalgpallurist investeerija ja finantsblogija jagab erinevatel platvormidel ka (tasulisi) soovitusi – nende abil on enda teenistuse kasvama pannud mitmed tippliigade jalgpallurid, aga ka siinmail tuntud sportlased (näiteks Janek Õiglane, Henri Anier ja Joonas Tamm).
Samas nõustub Ojamaa: raha ei kasva puu otsas, nii kaasnevad ka investeerimisega ohud, riskid ja ka hirmud.
Mõistagi tuleb juttu ka Eesti liigast, Ojamaa Florast ja koondisest lahkumisest, Paidega liitumisest ning suurest soovist karjääri lõpetuseks tänase koduklubiga meistritiitel võita.
Saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!
Õhtulehe seekordne jutusaade „Kolmas poolaeg“ pidanuks olema Eesti jalgpalli liidu presidendidebatt, ent paraku istus laua taga vaid üks kandidaat.
Mullu detsembris jalgpallurikarjääri lõpetamisest ning jalgpalliliidu presidendiks kandideerimisest teatanud Ragnar Klavan istus Õhtulehe ajakirjanike vastas üksinda, sest istuv president Aivar Pohlak jättis meie debatikutsele vastamata.
„Eks ootus ja lootus oli kindlasti debatti pidada. Üks põhjuseid, miks ma kandideerisin, oli see, et saaksime sisutihedalt arutleda Eesti jalgpalli üle – see on debati olemus,“ tunnistas Klavan. „Arutada, kuidas kaks erinevat persooni seda näevad.“
Tunniajase saate jooksul saavad vastuse mitmed põletavad küsimused: mida arvab Klavan meediasse lekkinud Pohlakut materdavatest lugudest, miks kohtus ta Pärnu Vaprusega alles mai lõpus, milline seis (ja miks!) valitseb ikkagi Ida-Virumaal ning miks ilmnevad Pohlakut puudutavad probleemid alles nüüd, täpselt valimiskampaania ajal?
Vestlust veavad Martti Kallas ja Rasmus Voolaid. Head kuulamist!
Mattias Männilaanest sai äsja 25. Eesti jalgpallur, kes kroonitud mõne välisriigi meistriks. Tuleb välja, et Gibraltar, mille värske jalgpallitšempion Lincoln Red Impsi ründaja on, ei ole sugugi Eestist nõrgema vutiliigaga. Pigem vastupidi.
Männilaan käis sel puhul külas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis kõigest ausalt. Kuidas ta Gibraltarile jõudis, missugune on sealne eluolu, kuidas ta igapäevaselt Hispaania - Gibraltari vahet sõidab ja passi välgutab jne.
Seejuures avaldas Gibraltaril kolm väravat löönud ründaja, et kuigi sealsest riigist on Eestis kuvand, et neist võiksime jalgpallis ikka üle olla, siis see on soovmõtlemine. Ta usub, et liiga kaks parimat klubi ehk Lincoln Red Imps ja St Joseph's mängiksid Eesti tippude vastu võidu peale ja tagumise otsa meeskonnad kuuluksid Premium liigas tabeli keskele.
Lisaks rääkis Männilaan, kuidas ta sealses ühiskonnas ka ise mõnevõrra vabamaks muutus ja mis moodi tiitlit tähistati.
Kuna Paides – kes on muuseas ainus regulaarselt YouTube'i sisu loov Premium liiga klubi – koos Kallasmaaga turundustandemi moodustanud Dumitru Grubii on Itaalia taustaga, pärineb suur osa nende sisuinspiratsioonist just saapamaalt.
„Minna veetaksoga jamesbondilikult mängule, kõht head ja paremat täis, spritz'id juba vereringes liikumas ja näha seejärel [Joel] Pohjanpalo väravat. Seejärel märgata enda ees kolme erinevat põlvkonda – vanaisa, isa ja kõige noorem võsuke. Neil hetkedel mõistsin, et see ongi kultuur, milleni ühel päeval võiksime jõuda,“ meenutas ta kogemust oma lemmiksatsi Venezia kodumängult.
Paide turundusfilosoofiat kirjeldas Kallasmaa nii: „Tahame portreteerida mängijaid kangelastena – seda on ülikihvt näha, kuidas mistahes kogukonnaüritustel jooksevad sajad noored mängijatele järele, hüüavad nimepidi ja küsivad autogrammi. Isegi meie oma Paide linnas!“
Lisaks tuleb juttu kirjanditest, kurjadest kommentaaridest ning sellest, miks ei kujuta Karl-Thomas elu jalgpallita ette. Head kuulamist!
Tartu Welco jalgpalliklubi eestvedajate ringi kuuluv Mart Raamat rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et Eesti jalgpall on jäänud tupikseisu ja vajab juhtimisse hädasti muutust, uut jõudu ja energiat.
Esiliiga tippude sekka kuuluv Welco on üks neist klubidest, kes toetab Eesti jalgpalli liidu presidendivalimistel Ragnar Klavanit.
„Diskussioon on Eesti jalgpallis hädavajalik. Muidu kõnnimegi ühel rajal, ilma et keegi arutakski, kas see rada on õige,“ põhjendas Mart Raamat. „Me ei saa ju öelda, et Eesti jalgpall on täna heas seisus. Räägime pidevalt, et alles saime iseseisvaks. Kurat, kolmandik sajandikku on juba möödas! Võiks juba olla kuhugi jõudnud. Seepärast vajabki jalgpalliliidu juhtimine muutust, uut jõudu ja energiat.“
Peatusime saates pikemalt Eesti jalgpallitaristu seisukorral, mille kohta Raamat tõi mitmeid näiteid ja andis hinnanguid.
„Olen läbi käinud erinevad staadionid alates Väimela muruväljakust kuni Sportland Arenani. Kurb ongi see, et publiku vaatest ei ole neil kahel mingit vahet. Mõlemal on välipeldik ja betoonplokid, kust mängu vaadata. Traagiline, et kolmandik Premium liiga hooajast mängitakse sellistes tingimustes,“ lausus Raamat.
Viimases "Kolmanda poolaja" episoodis rääkis FC Kuressaare ründaja Otto-Robert Lipp ausalt, kuidas klubi ta aasta eest põlvevigastusega ripakile jättis ja ta pidi ise endale operatsiooniks ja taasturaviks 3500 eurot hankima. Paraku tuleb välja, et see pole Eesti jalgpallis ühekordne näide.
Seekord käis Õhtulehe jalgpallisaates külas Pärnu Vapruse ääreründaja Sander Kapper, kes tunnistas, et on sarnast käitumist kogenud lausa kahes klubis. Tõsi, esimesest on möödas juba ligi kümmekond aastat ja siis toimetasidki klubid natuke vaesemates tingimustes ja me ei saanud veel rääkida kuulsast profiliigast. Teine olukord on värskem ja temal endiselt hingel.
Lisaks rääkis Kapper oma kirjust taustast - kuidas ta noore poisina Viljandis, Taanis ja Soomes jalgpalli mängis ning miks tulid sisse pikad pausid? Kuidas ometi on võimalik, et ta sai eestikeelsed kuud selgeks alles poolteist aastat tagasi ja mis on tema arust üks Eesti jalgpalli põletavamaid probleeme?
Otto-Robert Lipp on pikaaegne Eesti meistriliiga jalgpallur, kelle senist karjääri on varjutanud lugematud vigastused. Seekordses „Kolmanda poolaja“ episoodis avab ta ukse jalgpalluri hingeellu ning räägib avameelselt nii mõnestki jahmatavast olukorrast.
24aastase mängijana on ta juba läbi elanud kaks põlve eesmise ristatisideme vigastust ehk sisuliselt kõige tõsisemat sporditraumat, mida jalgpallur üldse ette saab kujutada.
Lisaks füüsilistele raskustele jagab Lipp saates avameelselt oma kogemust teemadel, millest Eesti jalgpallis avalikult ei räägita ning mille meeldetuletamine teeb haiget ka aastaid hiljem. Jutt on vaimsetest probleemidest, millele jalgpallurina abi leidmine pole üldse mitte lihtne.
„Kui koju jõudsin, oli selline tunne, nagu kogu maailm variseks kokku. Täielik paanika. Tundsin, et olen täiesti väärtusetu,“ meenutab Lipp üht mitte kuigi hiljutist juhtumit.
Jutuajamise sürreaalseim osa puudutab paraku hoopis klubipoolset tegevu(setu)st. Kuidas on võimalik, et vigastatud mängija peab operatsioonile pääsemiseks mitu tuhat eurot ise lauale käima või selleks suisa lähedastelt raha laenama? Ometi ongi Lipp täpselt sellise olukorraga ise silmitsi seisnud.
Räägime ka palgapoliitikast. Ehkki jalgpallis räägitakse tihti aastastest lepingutest, jääb mängijatel selle taustal ligi veerandi aasta väärtuseks palka saamata. Miks on see nii?
Ligi neli kuud peasekretärina Eesti olümpiakomiteed vedanud kauane jalgpallikohtunik Kristo Tohver rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ esimestest väljakutsetest uues ametis, aga ka sellest, kumb on olulisem: medal või spordi pakutav emotsioon.
„Peame lähtuma sellest, milline on riigi eesmärk sporti raha investeerida ja mida me selle eest vastu saame? Medalid on kahtlemata üks osa sellest, aga võrrandisse kuulub ka rahvusliku ühtekuuluvustunde tekitamine. Näiteks jalgpallikoondise võit Lillekülas Venemaa üle või korvpallikoondise jõudmine Euroopa meistrivõistlustele lõi seda rohkem kui mõni olümpiamedal,“ sõnas Tohver.
Ta lisas, et tutvub just neil päevil rahvusvahelise metodoloogiaga, mis hindab tippspordi võimekust riigile midagi tagasi anda. „Väga paljud riigid on selle uuringu läbi teinud. Tegelikult ju riik ei telli medalit, vaid rahvusvahelist tuntust ja eeskujusid. Nüüd ongi küsimus, kas eeskuju on ainult medalivõitja või ka Rasmus Mägi oma kolme olümpiafinaaliga, Nelli Differt neljanda kohaga ja kümpimehed.“
Mõistagi tuli saates juttu ka jalgpallist ja kohtunikutööst. Tohver pajatas, mida koges hiljuti Saudi Araabias seoses VARi kasutamisega, rääkis EJLi presidendivalimistest ning avaldas, kui kaua soovib palliväljal veel õiguks mõista.
Samuti sõnas ta kategooriliselt: VAR on tulnud selleks, et jääda. Ka Eestisse. „VAR on absoluutselt vajalik. Me ei saa täna enam aru, kui palju on VAR asju paremaks teinud. Oleme ära unustanud, kui palju jama oli enne. Üks-kaks skandaali aasta jooksul tekib ka nüüd - jah, need on valusad, eriti kui reeglite vastu eksitakse. Aga me ei anna endale aru, millisesse aega me VARist loobudes tagasi läheksime. See on põhimõtteliselt ikkagi tagasipöördumatu protsess.“
Saatejuht on Andres Vaher.
Detsembrikuus värske isana kuulsale Londoni Chelseale värava löönud Markus Poom käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis oma teekonnast jalgpallimaailmas, Chelseale löödud väravast, isaks saamisest ja Mart Poomi pojaks olemisest.
Kuidas saada isaks Markus Poomi moodi? Valem on imelihtne: laps peab sündima Eestis, ise pead olema tema sünnihetkel Iirimaal ja isadusest teada saama Saksamaal. Miks nii? Sest Poom ja Shamrock Rovers mängisid UEFA konverentsiliiga mängu Banja Luka vastu. Ta oli parasjagu dopingukontrollis, kui kolleeg tõi talle telefoni. Sealt ilmnesid abikaasa neli vastamata kõnet. Nii oli kohe selge, et tuleb hakata ostma lennupileteid.
Markus Poom rääkis ka isa Mardi vägitegudest ja sellest, kuidas on üles kasvada Arsenali mängija pojana.
„See oli minu jaoks nii tavaline asi. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud seda rohkem hinnata, aga mul polnud seda millegagi võrrelda. See oligi minu elu – vaatan Premier League'i, käin iga nädal mängudel ja näen staare. Vahepeal käisin Arsenali treeningkeskuses, kohtusin mängijatega ja tutvusin Arsene Wengeriga. Äge oli muidugi, kogusin autogramme, aga kui Eestisse tagasi kolisin, siis jäi see maailm meist väga kaugele. Nüüd vaatan sellele kadedusega tagasi, aga need olid tõesti üliägedad mälestused,“ meenutas ta.
„Ma arvan, et kõik muutus minu jaoks siis, kui kolisime Eestisse ja isa andis raamatu välja. Kui seda lugesin, sain aru, et mis kõik päriselt toimus. Ma ei teadnud kõiki detaile ja lugedes sain aru, et see on ebareaalne, mis ta on kogenud. Ja mida ta mulle rääkimata on jätnud! Miks ta pole mulle neist asjadest rääkinud?!“ päris Poom naerdes.
„Ma vist olin kuulnud, et Manchester Unitedil oli huvi ta vastu, aga lugesin raamatust, et laual oli kaks-kolm pakkumist ja need lükati tagasi. See oli lausa nii lähedal?! Pakkumistest ma küll ei teadnud. Ma olin kuulnud lihtsalt, et Unitedi huvi oli, sest [Peter] Schmeichel oli ta iidol. Manchester United oli ka tema lemmikklubi.“
Muidugi räägime Poomiga pikemalt ka tema edukast perioodist Shamrock Roversis, mille kulminatsiooniks oli värav Stamford Bridge'il Chelseale. Vastuse saab ka küsimus, et kas tõesti alustab Poom hooaega FC Floras?
Paide linnameeskonna president Veiko Veskimäe kuulub jalgpalliliidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani meeskonda tema sõbrana, nagu suurettevõtja ise määratleb.
Veskimäe põhjendas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, miks Eesti jalgpall tema hinnangul hädasti kursimuutust vajab.
„Üks juht on olnud niiöelda võimul umbes 20 aastat. Me ei räägi kellegi isiklikust ärist, vaid avalikust organisatsoonist. Tunduks loogiline, et sellises olukorras juht ise ütleks: väga hea, teil on uued ideed, võtke ja vedage elu edasi,“ sõnas paari aasta eest Eesti aasta juhiks valitud Veskimäe. „Paraku on jalgpalliliidus jätkuvalt nii nagu ma mäletan oma esimest kokkupuudet Aivar Pohlakuga (EJLi president – toim) 13 aasta eest. Kui küsisin, millal teil klubide ümarlaud toimub, tegi ta mulle esimese asjana selgeks, et Eesti jalgpallis ei ole võimalik midagi sellist teha. Nii on see tänini.“
„Rahuolematust juhtimisega on jalgpalli sees tegelikult väga palju. Olen seda kuulnud isegi Aivari enda lähematelt ja kaugematelt toetajatelt ning jalgpalliliidu tänastelt toetajatelt. Paljud ei ole kaugeltki rahul ja väljendavad umbusku, aga lisavad samas, et ei saa midagi teha. Näiteks rahapaigutuste kohta on küsimusi väga paljudel.
Mina nimetan seda usalduse puudumiseks. Ilma selleta ei toimi ühes organisatsioonis mitte miski. Aivar ise on aegade jooksul korduvalt rõhutanud: asjad ei pea mitte ainult olema ausad, vaid ka näima ausad. Mina ütleksin seepeale vastupidi: asjad ei pea mitte ainult näima ausad, vaid ka olema ausad,“ lausus Veskimäe ja tegi EJLi senise tegevuse juures mitmeid etteheiteid avatuse ja läbipaistvuse puudulikkuse osas.
„Praegu on Eesti jalgpallil ainult üks pärismure: juhtimine vajab uuendamist. Seda meie nüüd tahamegi lahendada. Olen veendunud, et Ragnar Klavan on tänasest jalgpalliliidu juhist sellesse rolli oluliselt sobivam kandidaat. Ta looks jalgpalli kogukonnas usaldusliku õhkkonna. See on kõige alus,“ sõnas Veskimäe.
Enda ja Pohlaku suhteid kirjeldas ta nii: „On olnud erinevaid aegu. Küll on mind sõimatud salliga reformierakondlaseks, küll karjutud telefoni, kes ma üldse selline olen, aga ka väga viisakaid ja mõistlikke vestluseid. Kahjuks olen näinud päris inetuid olukordi, mis on viinud mõttele: kas see on ikka päriselt? Need on olnud olukorrad, mis ei tohiks kindlasti käia ühe juhi juurde.“
Samuti tuli saates jutuks Paide linnameeskonna eilne avalik pöördumine ja Pohlaku vabandus, ühe tuntud ettevõtte juhi ootamatu soov tulla Klavani kampaaniat toetama, vutilegendi napist juhtimiskogemusest ja paljust muustki.
Vestlust veab Andres Vaher.
Mullu mängijakarjääri lõpetanud pikaaegne Paide Linnameeskonna jalgpallur Karl Mööl sõnas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et ootas mitu nädalat endise koduklubi pakkumist, kuni otsustas siirduda FC Florasse treeneriks.
Mööl sõnas, et Paidet hakkas häirima, et nad ei saanud enam temast kui jalgpallurist nii palju kätte kui varem. Aastaid mängimise kõrvale ka noortele individuaalseid trenne pakkunud jalgpalluril paluti teha valik. Nii otsustaski ta mängimisest loobuda ja edasi pühenduda treeneritööle.
Esialgu jätkas ta kuu aega veel Paide duublis mängimist ja arvas, et ehk õnnestuks tal ka treeneritööd teha pikaaegses koduklubis. „Mul polnud nendega mingit tüli, kuigi äkki inimesed arvasid, et oli,“ sõnas ta naerdes.
„Kindlasti ei saanud minu olukord olla Paidele teadmatus. Nad pidid teadma, mis saama hakkab ja et ilmselt lõpetan mängimise ära. Oli teemaks, et nad pakuvad mulle mingi võimaluse, aga seda pakkumist ei tulnud. Tahtsin eluga edasi minna ja pakkumine tuli hoopis Floralt. Ma ei tea, kas keegi solvus või mitte, aga olin nende jaoks paar nädalat saadaval. Ju siis polnud mind vaja, leidsin uue lahenduse.“
Esialgu töötas Mööl mullu Flora U21 meeskonna juures, kuni temast sai tänavu esindusmeeskonnas Konstantin Vassiljevi abitreener.
„Meie esimene kohtumine polnud niivõrd metoodika või mängumudeli kompamine, vaid pigem üksteisega suhtlemine, et kuidas omavahel ühes riietusruumis hakkama saame,“ meenutas ta esmast kokkupuudet.
„Kostja tahtis minuga veel rääkida enne kui otsuseid tehakse. Tajusin, et ta saab väga hästi aru, milline on olukord, mis mängijad tal on ja milline surve meil peal on. Ta oli väga rahulik ja mulle tundus, et meil asjad sujuvad. Ta on ratsionaalne inimene, kellega saab asju arutada ja töö käima panna.“
Seni on Floras kõik hästi. „Mängijad on väga keskendunud, teevad korralikult tööd ja energia on paigas. Alati on aga nii, et päris seis ilmneb rasketel hetkedel. Praegu on seis hea, aga oleme veel ka vähe teinud.“
Mööl rääkis veel pikemalt individuaalsetest trennidest ja kolmeaastasest perioodist kolmandas liigas palliva Hella Hundi treenerina. Lisaks võtsime kokku tema pika ja eduka mängijakarjääri, kus ta meenutas oma ainsat välishooaega ja rääkis oleksitest. Küsimuse saab ka vastus, et kas Mööl on tõesti nii konfliktne persoon, kui on jäänud mulje?
Eesti parim jalgpallur Karol Mets tuli kiirvisiidile kodumaale ja leidis selle raames võimaluse jagada oma kogemusi Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ kuulajatega.
Peatusime nii aktuaalsetel teemadel kui ka erinevatel tahkudel, millised karid on Viljandi poiss teekonnal unistustemaale ehk Bundesligasse pidanud ületama. Mõned väljavõtted Metsa räägitust:
„Ma ei suutnud kohe leppida teadmisega, et olen vigastatud. Alustasin seetõttu taastusravi liiga vara ja sealt tuli tagasilöök. Kahjuks on trauma ikkagi küllaltki tõsine. /…/ Kuigi tean nüüd tagantjärgi, et mängisin (Slovakkias) ühe jalaga, ei kahetse ma üldse, et vahetust ei palunud. Ma lihtsalt ei ole selline.“
„Olin nüüdse traumani vist ainuke St. Pauli mängija, kes tegi kaasa kõik treeningud. Eelmisel hooajal oli küll üks kord, kui väänasin põlve nii, et… See nägi ikka päris õudne välja. Võinuks ka karjääri lõpetada. Käisin seejärel isegi kirikus, viisin küünla ja jätsin sinna väikese kingituse. Kõrgemad jõud hoidsid mind kõvasti.“
„Kui Eestis on kaks sellisel tasemel jalgpallurit, peaksid nad mõlemad aasta sportlase nominentide sekka kuuluma. Kui otsustati valida üks, siis… Mul ei ole tõesti midagi Karli vastu. Ennustan talle siiralt suurt tulevikku. Aga kui võrrelda meie aastaid tervikuna, siis - kellelegi liiga tegemata - minu oma oli natuke parem. Tahan rõhutada: ma ei konkureeri Karliga, vaid räägin professionaalselt tehtud tööst. Minu arvates see otsustate grupp ei teinud head tööd ning minu jaoks sattus EOK pädevus seetõttu küsimärgi alla.“
„Mul on kodus mitu paberit, kuhu olen kõik oma unistused ja eesmärgid kirja pannud. Kuna need ripuvad välisuksel, olen sunnitud neid iga päev lugema. Jah, Bundesligasse jõudmisega sai üks unistus täidetud. Aga neid on veel.“
„Kui ma ei oleks oma tänase elukaaslasega kokku saanud, siis… Ma ei teagi, mis minust oleks üldse saanud. See oli murdemoment. Võib-olla tegutseksin täna näiteks hoopis ehitusvaldkonnas. Enne oli mul pea laiali otsas, käisin pidudel, mängisin palju PlayStationit ning olin järgmisel päeval sellest kurnatud. Ma ei olnud profisportlane. Tema tõi mu ellu rahu ja stabiilsuse ning õpetas olulisele keskenduma.“
„Olen spordimees - tahan teha kogu aeg kõike hästi. Saudi Araabia kultuuriruumis kohtasin midagi täiesti muud. Väga paljud mängijad suitsetasid. Ka poolajal riietusruumis. Siis tundsin, et müüsin osa oma südamest maha. Kuna mul ka mängud ei sujunud ja tegin palju vigu, tekkis kõva stress.“
Üheksandat sünnipäeva tähistav Õhtulehe taskuhääling „Kolmas poolaeg“ kutsus külla jalgpallilegend Martin Reimi, kes rääkis enda paljudest rollidest.
Läbi aasta kestnud ning sügisel tulipunkti (ja ka kohtusse) jõudnud Viimsi jalgpallihalli saaga kohta kostis Reim muuhulgas:
„Tänapäeva Eestis on paraku normaalsus, et iga vähegi suurem ettevõtmine kellelegi ei meeldi. Meie hall ei ole sugugi esimene, mille rajamine vastuseisu kohtab. Nägin neid kirju. Küll hoiatati, et sealt hakkab kostma õudne lärm, tulevad purjus fännid pasunatega kuni selleni, et lapsed võivad mängida ka veerandil väljakul. Väga palju spordikaugete inimeste absurdseid väiteid.
Hagisse jõudis lõpuks 20 etteheidet – 19 neist olid alusetud, detailplaneeringut puudutavas nähti puudusi. Lugu on teises kohtuastmes, eks näis, mis saab. Minu hoiak on aga lihtne ja selge: kui kõik, mida vaidlustatakse, seisma panna, võiksime ajas 30 aastat tagasi minna ega saagi midagi ehitada.“
Reim, kes kannab ka Viimsi vallavolikogu liikme kohuseid ja vastutust, lisas: „Eestis toetatakse sporti häbiväärselt vähe. Kui võrrelda kasvõi kultuurisektoriga, on need summad kaduvväikesed. Minu huvi on, et Viimsis oleks võimalused erinevaid spordialasid heal tasemel harrastada. Ütlen ausalt: meie rahvas ei ole piisavalt sportlik. Tahan aidata kaasa sellele, et inimesed tuleks kodunt välja terviseradadele ja spordiväljakutele liikuma. Muidu oleme 20 aasta pärast olukorras, kus peame jälle makse tõstma.“
15 aasta eest – veidi pärast mängijakarjääri lõppu – haaras Reim FC Flora peatreeneri ohjad. Nüüd astub sisuliselt samasuguse sammu Reimilt Eesti rekordinternatsionaali nimetuse endale saanud Konstantin Vassiljev. Eelmise põlvkonna Eesti koondise keskväljamaestro jagab saates noorele treenerile kogemusi, millega uues ametis arvestada tuleb.
FC Flora president Pelle Pohlak käis Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ stuudios rääkimas keerulisest hooajast, olevikust ja tulevikust.
Eesti kõrgliiga neljas koht on Flora ajaloo halvim tulemus kordamine ja seega ei ole sugugi kindel, et mullune Eesti meister saab tuleval hooajal eurosarjas osaleda.
Lõppenud hooajast rääkides tunnistas Pohlak, et Norbert Hurda juhendamisel olid ohumärgid üleval juba varakevadel. Kuigi tulemused ei muutunud treenerivahetuse järel oluliselt paremaks, siis tulid Taavi Viigi vedamisel meeskonda vähemalt värsked tuuled.
Mis saab aga edasi? Kui Võrd Viik pole UEFA Pro kategooria treener, siis tuleb uueks aastaks nimetada meeskonna etteotsa uus juhendaja. Kuulujuttudeski seostavad Flora peatreeneritooliga äsja mängijakarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljeviga.
Pohlak ei soostunud neid jutte kinnitama või ümber lükkama. Siiski rääkis ta lähemalt Vassiljevit viimastel aastatel saatnud jamadest. „Oleks meil kasvõi üks protsent kahtlust, et tegu pole eestimeelse inimesega, siis ta meie klubis poleks. Nagu Ragnar Klavan tõi välja, on tegu sada protsenti eestimeelse inimesega ja seega on asi meie jaoks laualt maas,“ ütles Pohlak.
Flora president kinnitas, et kui hüpoteetiliselt läheks Vassiljev palkamiseks, siis räägiksid nad läbi ka fännidega. „Kindlasti ei tee me otsuseid selle baasil, et kellelegi meeldida, aga teadut dialoogi me sel teemal fännidega peaksime.“
Lisaks rääkis Pohlak Flora rahalisest seisust. 2021. aastal teenis Flora UEFA konverentsiliigas alagrupist pääsemise eest ligemale neli miljonit eurot – kuidas on seda kulutatud?
