Otto-Robert Lipp on pikaaegne Eesti meistriliiga jalgpallur, kelle senist karjääri on varjutanud lugematud vigastused. Seekordses „Kolmanda poolaja“ episoodis avab ta ukse jalgpalluri hingeellu ning räägib avameelselt nii mõnestki jahmatavast olukorrast.
24aastase mängijana on ta juba läbi elanud kaks põlve eesmise ristatisideme vigastust ehk sisuliselt kõige tõsisemat sporditraumat, mida jalgpallur üldse ette saab kujutada.
Lisaks füüsilistele raskustele jagab Lipp saates avameelselt oma kogemust teemadel, millest Eesti jalgpallis avalikult ei räägita ning mille meeldetuletamine teeb haiget ka aastaid hiljem. Jutt on vaimsetest probleemidest, millele jalgpallurina abi leidmine pole üldse mitte lihtne.
„Kui koju jõudsin, oli selline tunne, nagu kogu maailm variseks kokku. Täielik paanika. Tundsin, et olen täiesti väärtusetu,“ meenutab Lipp üht mitte kuigi hiljutist juhtumit.
Jutuajamise sürreaalseim osa puudutab paraku hoopis klubipoolset tegevu(setu)st. Kuidas on võimalik, et vigastatud mängija peab operatsioonile pääsemiseks mitu tuhat eurot ise lauale käima või selleks suisa lähedastelt raha laenama? Ometi ongi Lipp täpselt sellise olukorraga ise silmitsi seisnud.
Räägime ka palgapoliitikast. Ehkki jalgpallis räägitakse tihti aastastest lepingutest, jääb mängijatel selle taustal ligi veerandi aasta väärtuseks palka saamata. Miks on see nii?
