Noor Lembit Peegel sattus 1950. aastate alguses Tallinna poksiringi, kus käisid usinasti ka muusikud ja näitlejad. Põhjus polnud soov püüda olümpiavõitu, vaid praktiline vajadus – taksosid oli vähe, aga hilistel tundidel pimedatel Tallinna tänavatel koju jalutades võis peksa saada.
Loomeinimesed trennis just selleks, et õppida mõnele tüübile vastu hakkama, kui see peaks nende teele sattuma ja oma tahtmist peale suruma.
Peegel ütleb, et talle endalegi ei meeldi niivõrd löömine, vaid tunne, et ta oskab vajadusel end kaitsta. Lisaks poksile meeldisid talle ka teised spordialad, kuid näiteks korvpall ei tulnud kõne alla tema väikese kasvu tõttu.
Tegelikult teatakse Lembit Peeglit hoopis tema ikooniliste spordifotode järgi. Kuidas ta sinnamaani jõudis, vaadake podcastist.
Jutuajamisele järgneb rahuliku metsaraja meditatsioon, mis aitab unustada päevased pinged ja tuua õhtutundideks vajalikku rahu.