Teine maailmasõda ei hävitanud fašistlikku riigikorda Euroopas. Ning nüüd vastab fašismi määratluse kriteeriumitele üha enam ka Venemaa. Sellest august on juba raske välja tulla.
Saatesarja „Diktaatorid“ järjekordses osas räägib Eesti tuntumaid fašismieksperte, Toronto ülikooli õppejõud Andres Kasekamp sellest, mis võimaldas Hispaania ning Portugali valitsejatel oma ametis sisuliselt surmani vastu pidada ning kuidas ülejäänud Euroopa sellega leppima pidi.
Nagu kirjutas hiljutises New York Timesi essees ajaloolane Timothy Snyder, peaksime nüüd arvestama, et ka Venemaast tuleks rääkida kui fašistlikust riigist.
Ent kui Hispaanias oli võimalik ka fašistliku korra rahumeelne lõpp – Francisco Franco ise määras endale järeltulijaks kuningas Juan Carlos I-e, kes tõi tagasi demokraatia – siis Venemaa osas Kasekamp kahtleb.
„Venemaa olukorra teeb raskeks see, et ta on ikkagi suur impeerium. Ka praegune sõda Ukrainas on koloniaalsõda, aga sõdivad seal dagestanlased ja burjaadid,“ kirjeldab ta. „António Salazari lõpp Portugalis näiteks tuligi siis, kui kaotati need sõjad Aafrikas. Ning Hispaania oli ammu oma kolooniatest lahti saanud. Nii et Venemaal on üks asi üleminek demokraatiale ning autokraatse režiimi kukutamine, aga imperialistlik suurriiklik mõtteviis ning riigi ülesehitus varjatud impeeriumina jääb komistuskiviks.“
Saates kuuleme
Millisele fašistlikule riigijuhile Putin enim sarnaneb?
Kuidas on lääs fašismiga läbi ajaloo leppinud – oli ju Portugal näiteks NATO asutajaliige?
Mis rolli mängivad fašismi püsimisel, ka Venemaale mõeldes, konservatiivne mõtteviis ning tajutud alandused?
Kuulake Krister Parise juhitud saadet „Diktaatorid“ koos Andres Kasekampiga siit!
All content for Diktaatorid is the property of Delfi Meedia and is served directly from their servers
with no modification, redirects, or rehosting. The podcast is not affiliated with or endorsed by Podjoint in any way.
Teine maailmasõda ei hävitanud fašistlikku riigikorda Euroopas. Ning nüüd vastab fašismi määratluse kriteeriumitele üha enam ka Venemaa. Sellest august on juba raske välja tulla.
Saatesarja „Diktaatorid“ järjekordses osas räägib Eesti tuntumaid fašismieksperte, Toronto ülikooli õppejõud Andres Kasekamp sellest, mis võimaldas Hispaania ning Portugali valitsejatel oma ametis sisuliselt surmani vastu pidada ning kuidas ülejäänud Euroopa sellega leppima pidi.
Nagu kirjutas hiljutises New York Timesi essees ajaloolane Timothy Snyder, peaksime nüüd arvestama, et ka Venemaast tuleks rääkida kui fašistlikust riigist.
Ent kui Hispaanias oli võimalik ka fašistliku korra rahumeelne lõpp – Francisco Franco ise määras endale järeltulijaks kuningas Juan Carlos I-e, kes tõi tagasi demokraatia – siis Venemaa osas Kasekamp kahtleb.
„Venemaa olukorra teeb raskeks see, et ta on ikkagi suur impeerium. Ka praegune sõda Ukrainas on koloniaalsõda, aga sõdivad seal dagestanlased ja burjaadid,“ kirjeldab ta. „António Salazari lõpp Portugalis näiteks tuligi siis, kui kaotati need sõjad Aafrikas. Ning Hispaania oli ammu oma kolooniatest lahti saanud. Nii et Venemaal on üks asi üleminek demokraatiale ning autokraatse režiimi kukutamine, aga imperialistlik suurriiklik mõtteviis ning riigi ülesehitus varjatud impeeriumina jääb komistuskiviks.“
Saates kuuleme
Millisele fašistlikule riigijuhile Putin enim sarnaneb?
Kuidas on lääs fašismiga läbi ajaloo leppinud – oli ju Portugal näiteks NATO asutajaliige?
Mis rolli mängivad fašismi püsimisel, ka Venemaale mõeldes, konservatiivne mõtteviis ning tajutud alandused?
Kuulake Krister Parise juhitud saadet „Diktaatorid“ koos Andres Kasekampiga siit!
Teine maailmasõda ei hävitanud fašistlikku riigikorda Euroopas. Ning nüüd vastab fašismi määratluse kriteeriumitele üha enam ka Venemaa. Sellest august on juba raske välja tulla.
Saatesarja „Diktaatorid“ järjekordses osas räägib Eesti tuntumaid fašismieksperte, Toronto ülikooli õppejõud Andres Kasekamp sellest, mis võimaldas Hispaania ning Portugali valitsejatel oma ametis sisuliselt surmani vastu pidada ning kuidas ülejäänud Euroopa sellega leppima pidi.
Nagu kirjutas hiljutises New York Timesi essees ajaloolane Timothy Snyder, peaksime nüüd arvestama, et ka Venemaast tuleks rääkida kui fašistlikust riigist.
Ent kui Hispaanias oli võimalik ka fašistliku korra rahumeelne lõpp – Francisco Franco ise määras endale järeltulijaks kuningas Juan Carlos I-e, kes tõi tagasi demokraatia – siis Venemaa osas Kasekamp kahtleb.
„Venemaa olukorra teeb raskeks see, et ta on ikkagi suur impeerium. Ka praegune sõda Ukrainas on koloniaalsõda, aga sõdivad seal dagestanlased ja burjaadid,“ kirjeldab ta. „António Salazari lõpp Portugalis näiteks tuligi siis, kui kaotati need sõjad Aafrikas. Ning Hispaania oli ammu oma kolooniatest lahti saanud. Nii et Venemaal on üks asi üleminek demokraatiale ning autokraatse režiimi kukutamine, aga imperialistlik suurriiklik mõtteviis ning riigi ülesehitus varjatud impeeriumina jääb komistuskiviks.“
Saates kuuleme
Millisele fašistlikule riigijuhile Putin enim sarnaneb?
Kuidas on lääs fašismiga läbi ajaloo leppinud – oli ju Portugal näiteks NATO asutajaliige?
Mis rolli mängivad fašismi püsimisel, ka Venemaale mõeldes, konservatiivne mõtteviis ning tajutud alandused?
Kuulake Krister Parise juhitud saadet „Diktaatorid“ koos Andres Kasekampiga siit!
Inimestest tühjaks aetud kummituslinnad, rahast loobunud ühiskond ning massilised, meeletus raevuhoos hukkamised kõikide kättesaadavate vahenditega – sellisesse õuduskeerisesse langes Kambodža pärast seda, kui võimu haarasid punakhmeerid eesotsas Pol Potiga.
Venemaa skisofreenilist suhtumist ajalukku iseloomustab hästi tõik, et ajal, mil Lenini muumia lebab ikka veel Kremli müüri ääres, austatakse seal ka tema vastu võidelnud „valge“ Venemaa viimast isevalitsejat Aleksandr Koltšakki.
Ajaloolane ning ajakirjanik Heiki Suurkask kirjeldab podcasti-sarja „Diktaatorid“ järjekordses osas, kuidas Kremlist istutati sadistlikke isevalitsejaid lausa revolutsioonilises korras. Teiste tekkimine oli Nõukogude Liidu lagunedes juba loomulik protsess.
Venemaa rünnak Ukraina vastu on toonud rambivalgusesse ühe mehe - Vladimir Putini ümber koondunud süsteemi, mis sisuliselt meenutab üha enam klassikalist diktatuuri. Aga mis on klassikaliselt diktaatori ja diktatuuri saatus?
Teine maailmasõda ei hävitanud fašistlikku riigikorda Euroopas. Ning nüüd vastab fašismi määratluse kriteeriumitele üha enam ka Venemaa. Sellest august on juba raske välja tulla.
Saatesarja „Diktaatorid“ järjekordses osas räägib Eesti tuntumaid fašismieksperte, Toronto ülikooli õppejõud Andres Kasekamp sellest, mis võimaldas Hispaania ning Portugali valitsejatel oma ametis sisuliselt surmani vastu pidada ning kuidas ülejäänud Euroopa sellega leppima pidi.
Nagu kirjutas hiljutises New York Timesi essees ajaloolane Timothy Snyder, peaksime nüüd arvestama, et ka Venemaast tuleks rääkida kui fašistlikust riigist.
Ent kui Hispaanias oli võimalik ka fašistliku korra rahumeelne lõpp – Francisco Franco ise määras endale järeltulijaks kuningas Juan Carlos I-e, kes tõi tagasi demokraatia – siis Venemaa osas Kasekamp kahtleb.
„Venemaa olukorra teeb raskeks see, et ta on ikkagi suur impeerium. Ka praegune sõda Ukrainas on koloniaalsõda, aga sõdivad seal dagestanlased ja burjaadid,“ kirjeldab ta. „António Salazari lõpp Portugalis näiteks tuligi siis, kui kaotati need sõjad Aafrikas. Ning Hispaania oli ammu oma kolooniatest lahti saanud. Nii et Venemaal on üks asi üleminek demokraatiale ning autokraatse režiimi kukutamine, aga imperialistlik suurriiklik mõtteviis ning riigi ülesehitus varjatud impeeriumina jääb komistuskiviks.“
Saates kuuleme
Millisele fašistlikule riigijuhile Putin enim sarnaneb?
Kuidas on lääs fašismiga läbi ajaloo leppinud – oli ju Portugal näiteks NATO asutajaliige?
Mis rolli mängivad fašismi püsimisel, ka Venemaale mõeldes, konservatiivne mõtteviis ning tajutud alandused?
Kuulake Krister Parise juhitud saadet „Diktaatorid“ koos Andres Kasekampiga siit!
