Mis vahe on kohanemisel, üleminekul, muutusel ja transformatsioonil? Kas tavapäraselt kasutatav muutumine on üldse õige termin ning kui sügavale viivad muutuse juured? Mis on meie olemuse sügav kiht ja kui räägime muutusest, siis kas muutub vaid näitlev pealiskiht või on meie sees olemus, mis ei muutu kunagi ükskõik kui palju väline keskkond seda soovib või vajab?

Võtame ette petturi sündroomi ehk meie sisemise loo, et olen oma saavutusi tegelikult teenimatult saanud ja et varsti keegi „avastab“, et ma polegi nii pädev, kui paistnud olen. Uurime selle tagamaid (eks ikka lapsepõlves) ja kuidas sellest lahti lasta läbi ajutisuse, tänulikkuse ning lahtiseostamise välisest. Petturi sündroom tööl on üks väga suur eeldus läbipõlemiseks ja ärevuseks.

Igal inimesel ja kultuuril on oma taju suhetes võimuga. Millised on isiklikud seosed selle taga, kuidas vähendada võimudistantsi või võib-olla hoopis suurendada. Kui lähedaseks üldse tasub minna. Uurime ka sõnade võim, võimekus, võimeline, saavutus, mõju seoseid.

Oled sa mõelnud, et kui palju on sinu sisetunne või intuitsioon, mida usaldad juhitud hirmust? Või ehk ei julgegi sisetunnet usaldada, sest hirm on, et see pole piisavalt mõistlik. Hirm võib olla peamine juht tööalaselt kui ka eraeluliselt. Suur osa ärimaailmast on üles ehitatud hirmule - hirmule kaotada klienti, raha, kasumlikkust. Mis on selle tulemused? Ärevus, läbipõlemine? Kas ja mis alternatiive eksisteerib ja kuidas hirmust hoolimata elada oma päriselu?

5. hooaja avaepisoodis võtame teemaks unikaalsuse, igaühe erinevuse, kas ja kuidas see ära ununeb ja kuidas seda uuesti leida. Arutelus jõuame ka koostöö mõiste ümbersõnastamiseni ning meenutame tõsiasja, et mul ei ole midagi vaja, et olla ning mul pole midagi muud kui see, mis olen. 🎥 https://www.youtube.com/watch?v=6LKa3RZ2ttU

Arutleme teema üle, et kas me ikka peaksime seda õnne taga ajama pidevalt ja olema õnnelik? Ehk on hoopis küsimus muus seisudis - heaolus, rahus? Ja ehk on tõesti õnn otsuse küsimus nagu paha tuju on mõnikord lihtsalt kehv harjumus?

Räägime mõlema taipamistest juhtimise kohta viimasel nädalal. Ivar on tuvastanud, et kui oluline on tegeleda meeskonnas teadvustamata leinaga, mis juhib meeskonda vahel rohkemgi kui juhi juhtimistegevused. Reelika on tuvastanud, et kuidas sisemised standardid peaks suunama meie tegusid tagasitegemise või teisele inimesele õppetunni andmise osas. 

Mida tähendab inimeseks olemine? Kas see mitte ei peaks olema esimene samm defineerida, et asuda tegema inimkeskset juhtimist? Väärtust saame luua vaid siis kui väärtustame iseend - kõigi oma inimlike aspektidega. Väärtust saame luua kui austame end ja seeläbi ka teisi inimesena. 

Kui realistlik on jõuda sügava inimesekeskse muutuseni organisatsioonides? Kuigi tahame muutust ja ühendumist, siis kas julgeme valida olla erakordsed? Kas julgeme valida kannatusest ja ebamugavusest liikuda arengusse?

Peale 150 korda rääkimist, siis mida tähendab juhtimine juhtimiseta täna meie jaoks? Kas see on juhtimise uus vaade või enda elu voo eest ära võtmine?

Kas kasumlikkus ja raha on võtnud ettevõtluse üle ja inimlik väärtus on jäänud tagaplaanile? Võib-olla on ka juhtimise konseptsioon väsinud? Kuidas seda muuta? Anname esimesed praktilised sammud.

Rääkides õnne ja rahu valimisest jõuame selleni kuidas juhi enda tunne, et ta pole piisavalt hea, võib tekitada majanduskasvu, aga samas ka läbipõlemist. Seekordses episoodis laiendame taaskord valikuvõimalusi - ehk on tõesti rõõm ja õnn valik, mitte tegevuse tulemus?

Millist standardit ja kvaliteeti inimene tööl pakub, võib olla paljuski sõltuv tema valikuvõimaluste nägemise viisist. Kuidas seda laiendada ehk kuidas tõsta kvaliteeti ehk teha uusi valikuid?

Selle episoodi kokkuvõtet on väga raske kirjutada. See lihtsalt kulges eri põnevate teemade vahel alustades küsimusest, mis on siis kui pole internetti? Kuula ja jälgi vestlust.

Millised on sinu organisatsiooni 3-4 väärtuste sõna, mis on kokku lepitud, aga need siiski käitumises ei pea paika? Miks nad ei pea paika ja mis jääb meil märkamata? 

Kipume elus ja eriti töös ülemääraselt tegutsema ja ka plaanide mittepidamine võib mõnikord täitsa närvi ajada. Mida sellega siis teha? Kas on võimalik tegutsemine ära anda ja läbi juhtimise jõuda enesemeisterlikkuseni? Kellele või millele oled lojaalne kui otsustad pelgalt tegutseda või plaanide järgi minna?

Kas elad oma elu äriklassis? Mida tuleb ette võtta selleks, et päriselt olla magnet ja eemaldada sisemised takistused, et päriselt küllust kogeda? Ja kas töötamine selleks, et lubada endale korraga max 2 nädalat puhkust on valik või paratamatus?

Mida teha kui tunned, et aku on tühi. Kas laadimisest aitab või on vaja uut akut? Mis on tööalase läbipõlemise sügavamad põhjused, kas lubad endal seda teise nurga alt vaadata ja uskuda, et sul on õigus teha teisi valikuid?

Mis toimub meiega kui kohtame muutust? Ehk oleme selle hoopis ise alateadlikult esile kutsunud. Kas siis tuleb lõpuni kohaneda ja tänulikkusega kaasa minna või on kuskil piir?

Miks tahame asju enda kontrolli all hoida? Millal on kontrollimine hea? Mis vahe on süsteemsusel, reeglitel ja kontrollil ja kuidas sellesse kõigesse hirm puutub?