Õhtulehe kettagolfiteemalise taskuhäälingu „Taru kallale“ 5. osa külaline on discgolfivaatleja, endine alaliidu juhatuse liige Rainer Lipand. Kuivõrd Rainer on ala tipptaset jälginud teraselt kümmekond aastat, siis arutlesime, kuidas disc golf on ajas muutunud ning kuhu ta liigub. Kas kese jääbki USAsse või on Euroopal ka lootust? Võtsime luubi alla tänavuse USA profituuri alguse. Mida järeldada sellest, et mullu kõik neli suurt slämmi võitnud Kristin Tattar on sel kevadel olnud Major'itel viies ja kuues? Kuidas suhtuvad ameeriklased sellesse, et naiste mäng hakkab neil nii-öelda käest libisema, sest eurooplannad trügivad aina jõulisemalt tippu? Mida tasub meeste hooaja algusest esile tuua? Kas Paul McBethi aeg on lõplikult ümber? Kas Albert Tamme mäng ongi nii ebastabiilne kui protokollidest tundub? Otseloomulikult ei saanud kümmekond aastat Eesti discgolfiliidu juhatuses tegutsenud mehelt jätta küsimata, mis on koduvabariigis sel alal hästi, mis halvasti. Kas discikommuun on tegelikult ka nii sõbralik kui kõrvalt tundub? Kui palju on Rainer puutunud kokku petistega ja mida nendega teha? Lisaks tegime selgeks, mis imeloom on PDGA koordinaator (Rainer pidas sedagi ametit kümmekond aastat) ja viskasime pilgu peale Euroopa profituuri algusele. „Taru kallale“ püüab teid rõõmustada kord kahe nädala jooksul (seekord venis paus pisut pikemaks tervislikel põhjustel). Saadet veab Mart Treial. Kirjad ja joonistused on oodatud aadressil mart.treial@ohtuleht.ee. Hüva kuulamist!