Kristi Saare on mitmepalgeline inimene, kes õpetab, koolitab, investeerib, peab kirjastust ja kelle peres kasvab kolm last. Oma elus on ta jõudnud paika, kus võiks jalad mugavalt diivanile visata, kuid selle asemel näitab ta meile hoopis eeskuju - tema hool ulatub koduuksest palju kaugemale.Selles informatiivses, kuid samal ajal helges osas kaetakse teemad eliitkoolidest, iibepoliitika, suhete, poliitiliste spektrite, rahatarkuse kui palju muuni. Arutluse all on kapitalismi ilmingud haridusmaastikul ning rahatarkuse valdkonnas kiirelt õnnestunute hulgas tekkida tihkav privileegipimedus. Arutletakse ka rikkuse üle: mis see on?; kes üldse on rikas?; ning mil määral oskame iseennast ja teisi kõrvalt jälgida ning end erinevatesse kingadesse asetada? Tuleb välja, et väga ei oskagi, sest see on ebamugav: "Tahtes mõista inimeste vajadusi, kellel ei lähe nii nagu mul, põrkub ka koledustega. Inimesel, kes pole pidanud tundma puudust, on ebamugav näha sisse sinna, kus puudus on pidev."  Niisamuti peatuti suhetel, enda kindlustamisel suhtes olles ning Eestis jätkuvalt levival ideel, et lapsed on naise omad. "Eestis kehtib jätkuvalt arusaam, et lapsi saavad naised. Mehed ja nende vastutus selles võrrandis ei olegi justkui oluline," sõnab Saare. Ühtlasi oli teemaks, millisena konservatiivsed erakonnad mehe rolli suhtes mõtestavad, poliitmaastiku nüansirohkus ning paratamatu vajadus erakondadel ajas muutuda.