"Kati ja Dagi looduselugude" esimese hooaja viimases saates räägime suvele vastu minnes millestki, mis võib rikkuda kõige ilusama suvepäeva – sinivetikate õitsengud. Stuudios on loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski, kommunikatsioonijuht Dagmar Lamp ja külas on Helen Agasild, Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse vanemteadur, kes avab vetikate varjatud maailma. Miks vesi on vahel hägune, sinakasroheline või täis „karvaseid“ vetikapallikesi? Kuidas ohutult ära tunda sinivetikate võimalikku esinemist? Kas ka koerad võivad sinivetikatega mürgituse saada – isegi kui nad ainult jalutavad rannas? Kuidas sinivetikamürgid jõuavad loomadeni – ja isegi kaladeni? Helen jagab ka teadustöö tulemusi, mille kohaselt enamik sinivetikaid pole palja silmaga liigiti tuvastatavad, kuid teatud visuaalsed märgid – näiteks õline kile veepinnal või kerajad hõljujad – võivad olla hoiatuseks. Eriti tähelepanelik tasub olla mitteametlikes ujumiskohtades. Helen rahustab: Eestis pole sinivetikamürgistus kalades seni probleemiks olnud, kuna meie vetikate õitsengud on ajaliselt lühikesed ning kontsentratsioonid madalad. Samas on oluline jälgida Terviseameti infot ametlike randade kohta – ja olla teadlik oma ümbrusest. Ning kui väljas on punane lipp, siis ära mine vette ise ega lase sinna ka oma lemmiklooma!