Impro saab olla naljakas, aga ta võib olla ka tõsine ja ta võib hinge puudutada. See juhtub siis, kui võtad endale aega, et päriselt tunda ja tunnetada. Kui sa ei muretse, et mida teha või mis edasi saab, kui sa ei pinguta ega proovi nalja teha, kui vaid lased enda seest välja tulla sellel, mis sealt välja tulla tahab.

Impro on enese väljendus. Ennast väljendada saab sõnadega ja saab ka muusikaga. Mõnikord polegi selleks vaja rohkelt sõnu ega palju akorde. Vähesed, ent siirad sõnad on ilusad ja hingest tulev muusika on kaunis.

Mõnikord saab see kõik kokku ühe inimese sees ja siis on veel eriti hingepuudutavalt ilus

Üks sellistest inimestest on minu tänane külaline Anu, kes alustas oma improteekonda Von Glehni teatris ja pärast seda oli kIMPROose improtrupi liige

Anuga rääkisime me paljust - näiteks muusikast, siiratest ja ausatest emotsioonidest stseenides, aga ka enesekriitikast ja sellega tegelemisest ning jõudsime ära käia isegi telliskivipuruses Aseri rannas