Seekord ei olnud see lihtsalt arutelu – see oli peegelpilt meie ajast.Rääkisime asjadest, millest Postimees ja Delfi rääkida ei julge. Tsensuur, kallutatus, propagandamasin – kõik laual. Eesti meedia on muutunud valitsuse pressiosakonnaks, samal ajal kui sõltumatu hääl lämmatatakse vaikselt maha. Me rääkisime sõjast ja rahust.Kuidas poliitikud kasutavad sõjaretorikat nagu odavat suitsukatet, et rahvast hirmu ja vihaga juhtida.Kuidas Poola, Ukraina ja Venemaa konfliktidest tehakse meie meedias emotsionaalne relv.Ja küsisime otse: kas need, kes karjuvad “sõtta!”, on valmis ise rindele minema? Juttu tuli ka Eesti e-valimistest – sellest müstilisest süsteemist, mille usaldusväärsus seisab vaid valitsuse sõnal.Kes kontrollib tulemusi?Kes vastutab, kui süsteem laguneb?Ja miks nii paljud poliitikud kardavad, et rahvas neid päriselt kontrollima hakkab? Teises osas sukeldusime veel sügavamale – trolliarmeede, mõjutuste ja sotsiaalmeedia manipulatsioonide maailma.Kes maksab nende “anonüümsete” kontode eest, mis levitavad viha ja naeruvääristavad sõltumatuid hääli?Kuidas murda see süsteem, mis ehitab üles tehislikku avalikku arvamust? Lõpuks jõudsime olulise tuumani – Eesti peab jääma sõltumatuks, rahulikuks ja väärikaks riigiks.Me ei vaja sõda ega hirmu.Me vajame tõde, ausust ja oma meediat, mis ei tee kummardust parteidele ega Brüsseli käsulaudadele.Toeta sõltumatut meediat, mõtle ise ja ära lase end hirmutada.