Millised võimalused avanevad uurijale, kui aeg ja ruum on uuringus osalejate jaoks paindlikud tegurid? Kuidas kombineerida online’i ja offline’i, et paremini mõista inimeste igapäevaelu, tajutud tähendusi, väärtushinnanguid ja tõekspidamisi? Kuidas viia läbi Zoomi-intervjuud? Kas fookusgruppi saab üldse veebipõhiselt korraldada, kaotamata meetodi peamisi tugevusi? Kuidas pakkuda digitalletavas süsteemis uuringus osalejatele anonüümsust ja konfidentsiaalsust? Kuidas leevendada „küsitlusväsimust“ ja pakkuda mängurõõmu? Need on vaid mõned küsimused, millele siinses peatükis põhjalikumalt keskendun ja vastuseid otsin. Peatükk algab ülevaatega sünkroonsetest ja asünkroonsetest kvalitatiivsetest intervjuudest, mis võivad toimuda ekraani vahendusel nii suuliselt kui ka kirjalikult. Sünkroonsus tähendab siin kontekstis seda, et uurija(d) ja osaleja(d) on intervjuusituatsioonis ühel ajal, tegemist on voogsuhtlusega. Asünkroonsus viitab aga sellele, et iga osapool valib endale sobiva tempo ning intervjuu on suuremal või vähemal määral vaba fikseeritud ajalistest raamidest ja tavapärase intervjuusituatsiooni kohesusest, tegemist on viivissuhtlusega. Järgneb alapeatükk sellest, mida võiks pidada silmas veebi vahendusel toimuvate rühmaintervjuude puhul. Kuna kvalitatiivsetes uuringutes püütakse sageli kombineerida erinevaid andmekogumisvõtteid, mis annaksid uuritavast mitmekülgsema ülevaate, tutvustan peatüki teises pooles intervjuudes kasutatavaid erinevaid projektiivtehnikaid ja loovuurimismeetodite võimalusi ja piiranguid, mis võivad esineda veebi vahendusel tehtavates või veebifenomene käsitlevates kvalitatiivsetes uuringutes. See osa põhineb mõned aastad tagasi ilmunud raamatupeatükil: Murumaa-Mengel, M. (2020). Veebiintervjuud, projektiivtehnikad ja loovuurimismeetodid. In: A. Masso, K. Tiidenberg, A. Siibak (Toim.). Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht (707−738). Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.